KAHE SOKIPAARI LUGU

Minu korterikaaslase A. jaoks on mu paljajalu ringi patseerimine midagi eriskummalist. Ei mäletagi enam mitu korda ta minuga tõrelenud on, sest võin tema sõnul sokkideta käies haigeks jääda. Ma ei usu, et sokk päästab käredat kurku või kõrvapõletikku. Sokisõber ma tõesti ei ole, sest et sokid lähevad kiirelt mustaks. Palju lihtsam on jalgu pesta, sest nagunii pesen ma end iga päev, kui see, et mu mustapesu kast veel ühe rõivaeseme jagu kiiremini täituks. Jah, muidugi kannan ma talvesaapaga sokke või sukki, ent seni kuni ilmad veel lubavad, lasen oma varvastel olla nii nagu nad on. Pealegi on meil korteris pidevalt palav. Mulle ei mahu pea sisse see, et mu jalad on päeval jalanõudes ja sokkides ning siis oleksid nad õhtul kodus ka. Ka sussilahendus mulle ei passi, sest minumeelest lähevad  sussid, niisama nagu sokidki, ajapikku mustaks ning seejärel koledaks. Lihtne lups on jääda paljaks varbaks.

Praegu on mul kahe käe sõrmedel kokkuloetav paar sokke. Neli on pidevas ringluses, ülejäänud ootavad külmemaid ilmasid. Nendest neljast on kaks needsamused, mida fotolgi näed. Aga minu jaoks ei ole need lihtsalt sokid. Tegu on truude seltsilistega, mis on mulle olulised ja kallid. Neid kannan ka muide ainult privaatsfääris või võtan kaasa reisile, et oleks tükike kodusoojust kaasas.

Üks sokipaar on oma funktsioonilt natukene teistsugune kui seda üks klassikaline sokk olla saab. Tegu on paksu, aga mitte väga soojahoidva jalavarjuga. Nimetaksin neid suss-sokiks, mille valmistasin kord Laurise vanadest t-särkidest. Kuidagi on see armas, too lähedus mu naha vastas. Laurise särkide peale mõeldes tuleb mulle kohe silme ette meie armas Rääps, kes neist eriti lugu peab. Halb sõnavalik, eriti kombekalt ta siiski ei käitu, pigem oleks vast paslikum öelda, et ta hullub nende peale. Jäta vaid kuhugi üks kantud särk ning Rjääps hüppab kohe platsi ja viskab end särgile, et oma pea ja kerega lõhnadega võidu nühkida.

Teine sokipaar on ostetud viis aastat tagasi. Jah, lugesid õigesti, mul on rõivaese, mis on vanem kui üks hooaeg! Olen teda vaikselt lappinud siit ja sealt kuni enam aukude parandamine mõistlik polnud. Küll aga sokid meeldisid ja endiselt meeldivad väga, siis sai tollal otsustatud, et katan varbaotsa ja kanna lisakihi lõngaga. Selle tarbeks tikkisin musta viskooslõngaga ahelpistes soki kõige kuluvamad osad tugevamaks. Tollal tegin selle täienduse eksperimendina, et vaadata, kas peab ajahambale vastu. Viimased kaks aastat on pidanud. 

Mul on väga hea meel, et nad on mind kaua teeninud. Lihtsat igapäevast olmerõõmu pakub ka see, et nad on mu elus olnud viis aastat. Kui palju on meie eludes igapäevaselt kasutatavaid asju, mis on aastaid meie kõrval olnud? Mõtle, kui palju ma olen selle viie aastaga muutunud. Vahepealse ajaga olen elanud Tallinnas Sõles kui ka Kadriorus, Tabasalus, Helsingis, Tartus, Londonis ja Riias. Ma ei mäletagi enam seda tüdrukut, kes ma siis olin kui ma need sokid Rocca al Mare Reservedist ostsin. Kõik on teine. Kõik on muutunud. Ei julge fantaseeridagi, kuhu need sokid mu järgnevad aastad viivad. Kes ma siis olen? 

Põhjus, miks ma sellist olmeigavat asja siin blogis kirjutan on seetõttu, et minumeelest on maailmas austust lihtsate igapäevaste asjade osas vähe. Ühest küljest ma tahan end kaugendada asjade kultusest, teisest küljest aga olla siiralt tänulik nende üle, mis mul on. Mul pole vaja elu jooksul tarbida tuhandet sokki või olgu selleks näiteks ükskõik mis materiaalne või mittemateriaalne, millest mul on täiesti suva. See on nii kõle ja jube! Ma olen siiski inimene, keegi kes mõtleb ja hingab ja tunneb ja tunnetab. Tahan olla seotud sellega, mis mul on ja sellest tulenevalt ka kes mina olen. Tõsi - surres pole kellelgi ei ühegi asjapulgaga mitte miskit peale hakata. Võib öelda, et me ei peaks siinses elus asjadele kui sellistele keskenduma, vaid kasvama isiksusena. Jah, olen nõus. Ent luba ma küsin, kas selline mõtteviis ei kasvata meis just külmust ja kalkust meid ümbritseva füüsilise maailma osas?