RIIA NULLKULU KAUPLUSED

"Oh, kui mõnus!" ohkan tuppa tormanult diivanile viseldes. Ilus päeva algus! 

Kes siis veel ei tea, siis esimesel septembril kolisin ma Riiga. Tänasega saab täis kaks nädalat siin elamist. Kuna kooli ja muude toimetamistega on olnud nii tegus, siis ega mul eriti aega sisseelamiseks justkui pole olnudki. Ei teagi kuhu see aeg veerenud on. Alles oli esimene päev, kui õhtul tuli korraks kurbuselaine peale, sest voodi oli kõva ja võõras, toa seinad kõledad ja hääled tänavalt eriti harjumatud. Nüüd aga soojendab päike igapäevaselt mu aknaid, tuba on käe ja silma järgi tõstetud, särav nägu tervitab igaüht, kes külla tahab tulla. Riiast on leitud üles uued ja vanad sõbrad, on saadud hinge vaakudes naerdud, ilust ja elust rõõmustatud. Hea on! 

Täna aga oli esimene päev, mil mul oli aega ja tuju, et minna avastama Riia zero waste kaupluseid. Just nii, lugesid õigesti - neid on siin lausa mitu. Hetkel on avatud kaks, peagi teeb külastajatele uksed lahti ka kolmas. 

Kaks minutit guugeldamist ja minek saab otsustatud. Vaatan kaardilt, et minu kodust on esimene kauplus minu uue parima sõbraga, tõukerattaga, seitsme minuti kaugusel. Seljakotid selga, tõuks näppu ja juba lehvingi oma korterist välja. Muide, kogu siinoleku aja on Riias olnud endiselt kuum ja mõnus ilm. Ka tänane hommik ei olnud oma särava päikesega erand. Ja kujuta siis ette kuidas ma oma ülilaheda musta minimalistliku tõukerattaga soojas hommikuvärskuses nullkululiste poodide poole tuhisen. 





Esimesena külastan ma Burkat, mis läti keeles tähendab purki. Pean ütlema, et tegu on ikka väga ilusa pakendivaba kauplusega. Isegi Inglismaal tegutsevad kolleegkauplused jäävad sellele iludusele alla. Valik on mitmekesine, kohati isegi uuenduslik. Nunnu on isegi see, et aknalaudadel on suured basiilikutaimed, kust võid endalegi natuke napsata.

Toitu saab osta peale kottide ka oma purgi või muu raske anumaga, sest seda saab kohapeal kaaluda. Lisaks on kaupluses koht, kust kellegi vana purgi võid kasutusse võtta, juhul kui oled oma oma maha unustanud.

Kõige rohkem mulle Burka puhul meeldis see, et seal saab osta pakendivabalt maitsepärmi, kristalldeodoranti, erinevat sorti pastat, himaalaja kristallsoola ja maitseaineid. Neid nimelt väga tihti säärastes poodides ei leia. Kõige erilisem avastus oligi vast kristalldeodorant ilma igasuguse pakendita. Näppu jäi ka nõudepesulapp valgest paksust tugevast võrgust (vaata fotot all) ja kellegi nobenäpu poolt tehtud puuviljakotid vanadest kardinatest.









Burkast ostsin ma läätsesupi segu, mis tundus olevat põnev. Enamjaolt oli tegu kuivatatud maitsetaimedega, kogu kupatus on aga suurepärane supi või kastme põhi. Kui selles läätsi poleks, võiks teist vabalt puljongiks nimetada. Tahtsin võtta ka pastat, aga kahjuks oli selles piim sees.

Hinnad keskmisest muidugi kõrgemad, nii nagu sellistes kauplustes ikka. See vist antud kaupluse ainus miinuskoht. 

Londonis elades sain kindlasti kaasa kombe hakata suvaliste inimestega lobisema. Nii läks ka Burkas, kus peale oma ostu sooritamist jäin jutule ühe teise kaasnullkululise ja veganiga. Kuna meil tekkis kohe hea klapp, võtsime üheskoos ette mineku Zeroveikals'i, eestipäraselt Nullpoodi, mis oli Burkale üpriski lähedal. Sain kasutada ka juhust ning uurida mis minu kaaslase jaoks on nullkulu kitsaskohad, kuidas ta sellega alustas või kust saaks seda või teist. Lahe, sest mul on nüüd uus kohalike nullkulu- ja veganteadmistega sõps.








Zeroveikals on küll väiksem ja ja tagasihoidlikuma kaubavalikuga, ent külalislahkuse osas teeb see Burkale silmad ette. Poe perenaine oli hästi jutukas ja võttis kõik huvilised vastu suure südamega. Mis mulle eriti tema puhul meeldis oli see, et ta ei tahtnud sulle asju paaniliselt maha müüa, vaid oli pigem aus sõbranna, kes jagab oma nippe, muresid ja mõtteid huvipakkuvate toodete kohta. Zeroveiklasis sai osta erinevaid õlisid, kuivaineid, ilu- ja kodutooteid.

Panin tähele, et poes müüakse ka tualettpaberit, igaüks neist ajalehte mässitud. See tõi mulle silmapilguga naeratuse näole! Nullkulu puhul võib läbi sotsiaalmeedia silma jääda mulje, et kõik, kes seda elu elada tahavad, peavad omama täpselt neid samu tooteid, mida kõik teised. Noh, tead ju küll - Klean Kanteen termosed, Maison Jar purgid, Brush with Bamboo hambahari, Who Gives a Crap vetsupaber... Lõhnab hiplaheda instagramitrendi järele, mitte keskkonda väärtustava kindlate põhimõtetega liikumise ja elustiiliga. Miks need sovietiaega meenutavad vetsupaberirullid mulle naeratuse näole tõid ongi just see, et igal piirkonnal on siiski omad ressursid, ajalugu, poliitika ja muidugimõista tooted. Ei ole meil mõtet tellida Austraalia firmalt Who Gives a Crap vetsupaberit, olgu nende toode nii vingelt (ülebränditult) roheline kui tahes. Ei ole! Lahe aga ongi justnimelt see, kui me püüdleme nullkulu poole oma koduste vahendite ja võimalustega. Hea näide - jäta bambusest kõrred soojemate maade nullkulutajatele, sina aga osta hoopiski Eesti firma pilliroost valmistatud kõrsi. Ja kui juhtumisi elad Hiinas, kus valmistatakse bambusest kõrsi, siis osta sealt seda.

Mis ma Nullpoest ostsin? Kuna kogu kaubavalik on Zeroveikalsis vegan, siis koostisosade osas ma näpuga järge ajama ei pidanud. Oleks saanud võtta kõike, mida vaid hing ihaldab. Kahjuks või õnneks aga mul on enam vähem kõik nullkulu eluks olemas. Sain Riiga kõigi meie Tartu kodu asjadega kolitud, mistõttu tulin juba oma pakendivabalt ostetud suhkru ja nõudepesuvahendiga. Mida mul aga ei olnud, oli šampoon. Londoni varud olid otsa saanud. Valisin välja omale ühe Saksamaa ettevõtte tahke šampooni ja vedela šampooni üheskoos duššigeeliga. Kuna mul endal purki kaasas ei olnud, sain kohe omale meelepärase kohapealt valida. Neil oli nimelt mõnus sektsioon kasutatud purke, juures silt "boomerang purgid". Kaval nimetus, eksole?

Muide, Nullpoes jäid silma korduvalt kasutatavad näopesupadjad, õlid (nende leid oli väga rõõmustav, sest enne kauplusesse jõudmist kurtis mu nullsõps, et pole veel oliiviõli leidnud - tal oli aga oma pudel kaasas ja sai selle kurguni täis kallata, endal põsed heast tujust õhetamas), tahked ja vedelad seebid, kookoskiududest nõudepesuharjad. Nägin ka üht kanepist heegeldatud pesukinnast, ent otsustasin siiski selle kauplusesse jätta ning endale ise üks valmistada, kuna materjali mul on ja tahan praegu raha kokku hoida.

Vaatasime poes ringi pikaldaselt, sest juttu jätkus kauemaks ja õhkkond oli mõnus. Pärast kaupluse perenaisega instagramikontosid vahetades oli muidugi naljakas see, et me juba olime teineteist jälgimas, ilma, et seda oleksime arvanud. Tore siis lõpuks ka näost näkku näha ja käeraputusega tutvuda.

Oma hommikusele toiduretkele panime oma kaaslasega punkti leppides kokku, et lähme Riia kolmandat nullkulupoodi koos uurima, kui see oma uksed avab. Ühel päeval juba tuhisesin oma tõukerattaga Turza'st ehk eestikeeli Paberkotikesest mööda. Nägi väga põnev välja! Oeh, ma olen nii ärevil, nii uue kaupluse pärast kui ka selle, et ma elan nüüd siin ja mul on sellised võimalused. Kas pole mitte lahe, et minu uues kodulinnas on lausa kolm pakendivaba kauplust? Küll mul ikka veab. Küll riialastel ikka veab, Eestis pole ju mitte ühtegi päris zero waste kauplust. Null. 

Kommentaarid

  1. Pärnus oli kunagi pakendivaba pood "Paljas pala", aga nemad panid oma uksed kinni. Pean ütlema, et nad olid isegi Pärnu kohta ebamugavas kohas. Ilmselt see ka saatuslikuks sai.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks nad proovisid ikka pop-upitada ka erinevates kohtades. Kuigi tõesti, ehk Pärnu kohta vale asukoht.

      Kustuta
    2. Tegelikult on see huvitav, et koristame maailma ja samas oleme päris suured lagastajad n.ö. Pakendihul, mis poeskäiguga tekib, on ikka kohutav. Kolisin ise sel aastal maale ja peale biojäätmete tekib mul sisuliselt ainult pakendiprügi. Tunnen, et seda on liialt palju, aga tunnistan, et olen olnud ka laisk. Eks elukorralduse muudatus võtab aega, aga samas on totralt paljud asjad meil pakendis ning toitu, mida mina söön, on väga keeruline saada ilma pakenditeta. Otsustasingi just eile, et alustan oma isikliku eksperimendiga, mille eesmärk on saada siiski püsivaks. Võtan esialgu eesmärgiks nädal aega ja mitte päris zerowaste, aga püüan rohkem oma asju läbi mõelda. Kõigepealt aga tarbida ära selle, mis mul juba olemas on. see on õnneks mu salahobi niikuinii, sest külmkapp on pidevalt tühi ja eriti ma sinna midagi ei soeta küll :D
      Kui sind huvitab, kuidas mul minema hakkab, siis kavatsen seda ka blogis kajastada sellestmison.wordpress.com.
      Ja suur tänu inspireerimast!

      Kustuta
  2. Nii lahe postitus, kuidagi nii helge ja õhuline! <3 Mulle väga meeldis su pildireportaaž ja mul on kohe (heas mõttes) kade meel, et Riias nii armsad ja vahvad nullkulu poekesed on. Eks kui kunagi minek on, astun ka kindlasti läbi ja kui sa poleks kirjutanud, polekski teadnud :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused