RIIA KIISUPERE



Käin ühel päeval kalmistul. Olen just lahkumas kui märkan kuidas üks kiisupoeg silkab mu silmanurgas paremal asuva aia poole. "Oh, kiisu", seisatan. Sammu pealt näen, et kassike suundub aia sees oleva augu poole. Sel momendil aga kui ta peaks kaduma minu silmapiirilt, saab ta august väljaulatuva käpaga vastu pead ja nii seisatab ka tema. Vaatab korraks minu poole, seejärel müstiliselt ilmunud käpa omaniku poole. Toredast üllatusest üht kassi näha, jään ootusärevalt pikemalt peatuma ja proovin saada kontakti. Mis kiisud need siin elavad? 

Lähen augule lähemale ja peatselt näen ka käpaomanikku. Natuke pisem teine. Oh kuis tahaks neid mõlemaid sülle võtta ja kaisutada! Teen neist kallikestest mõned kiired fotod, samal ajal panen tähele, kuidas teiselt poolt läheneb minu juurde ilmselgelt kiisude ema, kes mind vaikselt rahulike silmadega uudistab. Lähemale ei tule, aga hoiab silma peal. Taandun hetkeks, kuna ei taha kassidel ees olla. Mul on siiski head, pealtvaatavad, kavatsused.


Proovin vaikselt kassipoegadega kontakti saada, ent tulutult. Väiksemale pakub minu olemasolu huvi, suurem kiisupoeg tahaks aga minu pai-pakkuvale käele väikest käpahoopi anda. Ilmselgelt saan aru, et pai kontseptsioon on neile (veel) võõras. Ega ma ei hakka sundima ka.

Näib, et neid minu kohalolu ei häiri. Neil pole minust sooja ega külma, kuigi hoiavad distantsi. Pigem on neil endil teineteise tõukamisega tegemist. Näe, see foto on täpselt moment hiljem, kui suurem väiksemale käpahoobi andis. Nihuke solvunud pilk ja vaata, milline kassimeetrites vahe nende kahe vahel!



Ei mäletagi mille peale ma otsustasin augu juurest taganeda, sest mulle tundus, et pean saama aia sisse piilutud. Aiaaugust nagu oleks läbisipsanud kellegi neljanda müstiline käpp. Kuna aed ise oli tihe ja kõrge, siis kõige loogilisem oli võtta mõned sammud tagasi ja üritada aiast sisse piiluda aia nurgast. Hea abiline selleks oli sõber kaamera.

Üsna kiirelt jääb minu kaamerasilma ette keegi võõras. Keegi, kes kividel turnib ja suurte silmadega ilma vaatab.




Suumi väljapoole keerates ja kaamerat kohendades näen, et neid uudistajad pole seal imesid täis aias ainult üks, vaid lausa mitu. Lausa kolm kassipoega hullab seal kalmistu abihoones. Kolm! Ehket ma olen sellel momendil kuue kassi seltsis. Mõtle kui palju pai ja musi vahetada saaks! Hullata ja mängida! 



Samal ajal kui mina ohhetan ja ahhetan, sest kiisudel näib seal aias päris lõbus olevat, tuleb aiaaugus passinud kitti välja. Rodumisi lipsavad ka teised aiast sinnasamma, kus mina just kükitanud olin ja kassidega kontakti otsisin. Ka kiisuemme tuleb rahulikul sammul nende sekka. Ja korraks näengi, kuidas kassipere oma täies hiilguses võtab hetke, et teha üks ühiskükk. Aeg seisatub. Aga see puhkehetk vaid selleks korraks mõeldud oligi, sest üsna pea läheb kahe kiisu vahel väikeseks sõbralikuks kemplemiseks, mõni julgem hakkab nihelema ja tahab ümbrust minna avastama. Tagasihoidlikud istuvad veel korra end kogudes ema selja taga. Järgmisel momendil silkab üks sinna, teine tänna. Kes hullab lehtede sees, kes nuusib natuke siit-sealt. Kiisuema lahkub rahulikul sammul kaugusesse.

Riia kassid.

Kommentaarid

Populaarsed postitused