TALVE EI OLE OLEMAS

Kuigi võiks näida, et minu järgneva ohhetamise-ahhetamise idee seisneb selles, et aeg läheb ruttu, siis seda ei ole. Ma luban sulle. Mis siis on, millest ma räägin? Mul on nimelt selline kummaline naljakas tunne, mis ei luba mul uskuda, et õues on hilissügis ja kohe-kohe kattub maa paksu lumekihiga. Ma vist saan kreepsu, kui ühel hetkel ma ärkangi üles ning näen lund. Suudan vaevu tunnistada, et on sügis - noh, et ilmad natuke jahedamad ja kuldkollased lehed puudevõredes -, aga talv? Oo ei. Mingi osa minust isegi ei usu, et on olemas aastaaeg nimega talv. Krudisev lumi, kuuselõhn, võbelev küünlaleek, kaminasoojus, karedad natuke auklikud käpikud, piparkoogipuru - oleksid need justkui märksõnad mõnest unenäotaolisest mälestusest. 

Praegu tahaksin ma aastaaegadele sosistada, et nad teeksid sel korral väikese erandi ja jätaksid külma lumise aja vahele.



Miks ma nii tunnen? Vaata, jõulukuu on peatselt ukse taga. Aga ütle mulle, mis jõulud need ometi on, kui minu pere on mööda ilma laiali? Mis jõulutunne siin kasvada küll ometi saaks? Mis talveootusest me räägime, kui ma ei saa sooja kellegagi jagada? Jah, üks asi on sõbrad, ja külastamisevõimalus ja internet ja mis kõik veel, aga see ei ole siiski päeva lõpus see, mida süda ihkab. Süda nõuab päris kallistusi, päris pai, samas ruumis ühiselt mõmisetud viisijuppe, küünarnukid koos laua taga söömist. 

Selle mõttega sain ma just aru, et ma ei kujutaks end kunagi detsembrikuud veetmaks mõnes riigis, kus soojakraade üle detsembriabsurdsuse. Jõulud on mu naha all, kontides, vahel valusa klimbina kurgus. Praegu siis nii.

Kipitab.

Kommentaarid

  1. Oeh, kui hinge need sõnad läksid. Kahjuks olen samas olukorras.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused