MINU EESTI RUTIINID



Kirjutan seda postitust muide bussis suunal Tallinn-Riia. Reisimist on sellel aastal väga palju ette võetud. Ühistranspordist on saanud justkui asenduskodu. Peaksin ehk järgmisest aastast panema oma toimetamistele träkkeri peale, et hiljem analüüsida, kui palju mul kulub energiat transpordi peale. Noh, et rahuldada minu statistikahuvi. Võtan seda justkui nii iseenesest mõistetavalt, et saan hõlpsalt ja odavalt maailmas ringi reisida (muide, räägin sulle nalja - minu lennukipilet Tallinnast Londonisse maksis 14€). Kõik on krediitkaardi numbrite kaugusel. Toksi vaid sisse ja istu peale. Tegelikkuses aga on transport üks meie suurimaid ökoloogilise jalajälje kujundajaid. Tänases maailmas ei saa isegi bussipiletit omale uhkelt prügipurki panna, sest pileteid enam naljalt ei trükita. Aga ega see ei tähenda ju ometi seda, et kõik see reisimine nullkulu on..

Kogu selle reisimise ja Eestist eemaloleku tõttu olen leidnud end mitmeti Eesti üle mõtisklemas. Enamasti valdab mind emotsioonidepuder, segu uhkusest, kurbusest, pettumusest ja kiindumusest. Ühtpidi on Eesti minu kodu, teistpidi aga ma tunnen, et see ei paku mulle seda, mida ma kodult ootan. Või ehk öelda, et kodu on see koht, kuhu sa ei saa jääda elu lõpuni elama? On tarvis sirutada tiibu, mitte peasesse kinni jääda.

Olenemata aga sellest, milline on mu kodu, on ja jääb see alati minu pesapaigaks, kus ma kasvasin üles. Kuidas ma seda aga endaga kaasas kannan? Millised on minu Eesti rutiinid?

Ajalehed. Ajakirjad. Alati ostan ma endaga jälle lahkudes kaasa posu kirjamaterjali. Müürileht, Sirp, Kunst, Vikerkaar, Värske rõhk, Positiiv ja teised täidavad mu seljakotti. Muidugi võiksin ma enamikke neist tellida omale virtuaalselt, ent tahan ekraanieredust oma elust vähemaks keerata. Sõidus võib ka tekkida olukordi, kus akusid tarvis muude toimetuste jaoks hoida. 

Viinerid, sojakotletid, suitsuvorst. Iga reisikorraga toon endaga kaasa Bon Vegan tooteid, nii palju kui kanda jaksan, sest mujalt neid ei saa. Kahju, ääretult kahju, sest et väärivad need kaugete maade taha turustamist igati.

Kaugeksjäänud sõbrad. Üks asi on muidugi see, et Eestis käies tahad näha oma kallimaid. Siinkohal ei pea ma silmas inimeste nägemist, kellega koos aja veetmine on justkui iseenesest mõistetav (Rääps). Üha enam olen ma võtnud omale teadlikuks eesmärgiks kaasata oma ellu ka neid kaugemaid inimesi, kes ühel või teisel põhjusel käeulatusest välja on kasvanud. Olen viimase viie aasta jooksul kolinud seitse korda. SEITSE. Seda on päris palju. Sellest tulenevalt aga pole imestada, et inimsuhted kipuvad näppude vahelt kaduma. Olgu see sotsiaalmeedia nii võimas kui tahes, ikkagist tuleb mingisugune piir ette. Pealegi ma ei tahagi kellegi elule läbi mingite 2D postituste kaasa elada. Saame kokku, joome teed, räägime juttu ning küsime teineteiselt päriselt kuidas läheb.


Vegantoit. Kui otse Tallinna satun ning kellaaeg paras, käin läbi Vegmachine'ist, kust pakutakse maailma parimat burgerit! See on tõeline must do. Kui seda ei tee, poleks nagu Eestis käinudki! Ja kui ajaga laiutada, käin Blissis või Noodle Boxis. Maiustada aitab Karu Talu Šokolaad. Tartus oleks valikus Gengöök. Ei saa lihtsalt mujalt sellist toitu, mis nende pakutut varjutaks. Uskumatu, aga nii see on. Londonis elades igatsesin ma Eesti toitu kohe eriti. Sealne pakutu oli .. igav ja sisutühi? Eesti veganid, usaldage mind, Eestis on vegantoiduga tippen-toppen!

Sularaha. Kui varem ei kasutanud ma sularaha pea üldse, siis nüüd ikka alati topin taskud täis.

Loodus. Ei saa ahhetama jääda, sest meil on Eestis nii ilus! Ja isegi Tallinna linnaruumist olen ma rohkem hakanud lugu pidama. Varem näis see minu jaoks ikka nii kõle ja hall. Viimati kui nüüd jõuludel kodus käisin, sai matkatud, jalutatud ja joostud looduses nõnda, et akud taas täis.

Kunst. Alati üritan leida selle aja, et pigistada oma käiku kasvõi ühe kiire läbijooksu mõnest galeriist või muuseumist.

Tuttav nägu tänaval. Üks minu Eesti rutiiniks kujunenud asi pole üldse minu poolt kontrollitav, aga leiab aset alati nagu kord ja kohus. Nimelt iga jumala kord kui ma Eestisse tulen, näen mõnda oma tuttavat. Tänaval, trammis, nurgapealses poes, matkarajal, kus iganes. Täiesti võimatu on punktist A punkti B kõndida nii, et sa ei põrkaks kokku vana kursaõega, töökaaslase, naabritütre või kauge sugulasega. Kentsakas see elu. Eesti on lihtsalt nii pisi-pisi.

Kommentaarid

Populaarsed postitused