PIINLIK



Tuleb ausalt välja öelda need sõnad: ma vihkan oma korterikaaslaste suhtumist nende lähikeskkonda, mis tekitab minus tunde, et ma vihkan ka neid. Vihkamine on päris tugev sõnakasutus, ma ütleksin. Aga mis teha, kui minu närviribad aegamisi krussi tõmmatakse.  

Ma elan koos kuue inimesega. Olen seda teinud alates septembri algusest. Kõik nad tunduvad esmapilgul täiesti normaalsed inimesed, ent nendega ühise majapidamise jagamine on katsumus. Minu piirid on ületatud. Jaks on otsa saanud. 

Ei jõua mina nendega pidevalt pragada. Ma ei saa rääkida mitte mingisugusest elementaarsusest, rääkimata prügi sorteerimisest või sellest, miks ökolitsentsiga toode on parem. Hirmus piinlik on kutsuda endale kedagi külla ja muidugi ka ise selle kõige keskel elada, sest sa ei tea iial, kes oma kantud bokserid keset vannituba või koridori vedelema jätab, kes otsustab sidrunikoored prügikasti asemel maha visata või peseb nõusid nii, et köök ujub ka vist alumise korruse naabritel.

Ükspäev lägastas keegi oma lehmapiimaga minu külmkapi sahtlid täis ja ei liigutatud lillegi, et see ära koristada.

Inimene, kes tuleb soojema kliimaga maalt, ei ole suuteline aru saama, et märjad saapad rikuvad parketi ära. Üldse pean ma maadlema sellega, et saabastega käiakse toas nagu kuningad.

Kui põrand on must, ei võta keegi kätte harja, vaid paneb jalga sussid. Osutada, et miks põrandal on mahaläinud kohvi, öeldakse õlakehitusega vaid, et mina ei teinud.

Pliit ujub 0,5 cm õli kihi all, mis sest et iga nädal puhastab selle koristaja säravvalgeks. Kahtlustan, et keegi neist ei mõista, et õli kallatakse ikka pannile, mitte pliidile.

Kui ma heast tahtest, trotsisest turtsumisest või maa alla vajumise taseme piinlikkusest iseenda ees aegajalt kraanikausist KÕIKIDE nõude puhastamist ette ei võtaks, ei teeks seda eales mitte keegi.

Väidetavalt nägi üks mu korterikaaslane köögis hiirt. Selle asemel, et probleemiga tegeleda või üleuputavat prügikasti välja viia, tõi ta kööki tooli, pani jalga tossud, ning hakkas toolil kükitades oma õhtusööki praadima.

Kas peaksin nende näidetega jätkama, et siit joonistuks välja minu mure? Üks asi on see, et ma ei saa oma korteris näiteks prügi sorteerida. Olgu. Ma olen nõus sellega leppima. Proovin siis kuidagi seda heastada ja oma alturistlikest kavatsustest lähtuvalt leida viise kuidas seda probleemi heastada. Aga päeva lõpus pea ma kuuele teisele inimesele ema mängima, kes maadleb lihtsate elementaarsete palvetega. Ma päriselt ka ei jaksa. Ma tahan tulla koju, mis oleks puhas kui ma selle kodust lahkudes puhtaks jätsin. Õudne, lihtsalt õudne on oma kodus käia ringi hing kinni, avades ja sulgedes uksi, teadmata, mis koledused mind taas ründavad. Olgu - vahel on korteris pidu ja mõnel korral juhtub kiiruga üht koma teist, aga pidevalt ei saa ju elada mustuses. No kuulge ometi! Tahan nutta ja tahan omale Riias uue korteri leida. Äkki saaks isegi Rjääbsu kaasa võtta. Jõulusoov, palun täitu.

Kommentaarid

  1. Uh! See kõlab nagu mu õudusunenägu. Loodan väga, et su jõuluoov täitub ja sa leiad endale Riias uue mõnusa läbuvaba korteri.

    VastaKustuta
  2. Multikultuursuse negatiivsed küljed mis muud. Lepi sellega ja ürita rohkem näha ka positiivseid külgi. Näiteks lõunast pärit inimeste muretut ja rõõmsat meelt.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei näe mingit argumenti, miks leppida sellega, et elada kohas, kus on kolme kuu pärast prussakad ja hiired platsis, sest "muretu meel ei pea koristama, vaid seda peab hindama".

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused