TARBIMISVALIKUTE MÕJU INIMESELE JA KESKKONNALE

Millest räägin ma teile täna? Valikutest. Nagu me kõik teame, siis elu koosneb valikutest. Veganlus on üks valik paljude seas. Valik, mis hõlmab endas palju enamat kui külmkapisisu. Elu on kui valikute kogum, kus peale toidulaual tehtud valikute, on olulised ka see, mida muud me tarbime - alates informatsioonist lõpetades meelelahutusega. Omavahel on tugevasti seotud see, mida me sööme, milliseid riideid kanname, kuidas kohtleme kaasinimesi, teisi elusolendeid, maa ressursse ning iseennast. 

Igapäevavalikud loovad maailmavaate. Iga valiku kohta võid küsida: kes olen mina? kes ma võiksin olla? kes ma tahaksin olla?

2015 aastal avaldatud Yale Ülikooli uuringu “Keskkonnamõjude hindamine kodumajapidamise näitel” loojad toonitavad üksikisiku tarbimise mõju olulisust. Kuigi keskkonnaprobleemide lahendamise ning ennetamisega peavad tegelema kõik ühiskonna liikmed, kujundab turunõudlust siiski indiviid, klient. Ka ÜRO kliima raamkonventsioon rõhutab üksikisiku valikute olulisust (rõhutades nt taimset toitumist) ning pakub välja konkreetsed sammud, mida igaüks tegema peaks, et Maa temperatuur ei tõuseks rohkem kui 2 kraadi. 

Eelmisel aastal ammendasid maailma riigid taastuvad ressursid ära esimeseks augustiks. Maa ületarbimise ehk võlguelamise päev jõuab kätte iga-aastaselt aina varem ja varem.  Praegu tarbib inimkond ressursse keskmiselt 1,7 rohkem kui loodus neid taastada suudab. Et viljeleda jätkusuutlikku eluviisi, ei tohiks Maa ligi 7,6  miljardi elaniku keskmine ökoloogiline jalajälg ületada 1,8 globaalhektarit aastas. Global Footprint Network ütleb, et  Eesti elaniku keskmine ökojalajälg 2014 aasta andmete kohta 9,7 globaalhektarit aastas. Mis on 5,3 korda rohkem kui tohiks. Oleme üks maailma suurimaid saastajaid inimese kohta – meie ökoloogiline jalajälg inimese kohta 192 maailma riigi seas on suuruselt üheksas. See tähendab, et me elame globaalses mõõtmes vastutustundetult ja tulevaste põlvede võimaluste arvelt.

Mõistmaks, millised valikud meie igapäevaelus kasvatavad ökoloogilist jalajälge, on tarvis mõista mõjutegureid. 

Budapesti ülikooli teadlase Maria Csutora ja eelnevalt mainitud Yale Ülikooli uuringu sõnul on sissetuleku suurus ning ökoloogiline jalajälg omavahel vastavuses. Seda nii üksikisiku puhul kui ka riikide näitel. Hea majanduslik seis ja sellest tulenevad igapäevamugavused panustavad keskkonnakahjudesse. Ehket mida kõrgem palk, seda suurem heaolutase ning ressursikulukast tarbimisest suurenenud ökoloogiline jalajälg.

Huvitav on siinkohal ka see, et nö teadlikud  rohelised tarbijad ei pruugi olla nii rohelised kui nad arvavad ent olevat. Antud uuring toob välja, et leidub rohetarbijaid, kelle ökoloogiline jalajälg on mitmeid kordi suurem inimesest, kes üldse ei hooli oma käitumisest tulenevatest keskkonnamõjudest. Selgub, et elatustase paneb asjad efektiivsemalt paika, kui inimeste endi südametunnistus ja püüdlused. Kuid uuringud näitavad, et mida parema sotsio-ökonoomilise positsiooniga inimene, seda suurem on tema teadlikkus keskkonnaprobleemidest.

Kuid! on ka erandeid rohetarbijate seas. 

Muidugimõista on oluline teada, millised on need valikud mida me võime keskkonna heaks teha., millised on need valikud mis loevad, millised on need valikud mis teevad võltsrohetarbijatest ehedad. Mina olen sellest põlvkonnast pärit, kus on söögi alla ja söögi peale räägitud sellest, et hambaid pestes kraan kinni, poodi minnes oma kott kaasa, sorteeri prügi, plastkõrre asemel klaasist kõrs, sõida ühistranspordiga, kvaliteet versus kvantiteet jne. 

Kuigi öeldakse, et iga valik on oluline, siis on igal valikul oma ökoloogiline jalajälg. Iga roheline valik on hea, ent kahjuks on igal valikul eri suurusega mõju. Igal valikul on oma väärtus, oma hind.  Näiteks prügi sorteerimise ja ühe lapse võrra väiksema pere planeerimise vahekord süsinikujalajälje näitel on 120-kordne 

Toon välja tähelepaneku, mis üleeelmisel aastal avaldatud uurimuse Seth Wynes ja Kimberly Nicholas päevavalgele tõid. Nimelt uurisid nad Kanada bioloogia ja ühiskonnaõpetuse tundide õpikuid ja millist riiklikku infrormatsiooni tavatarbijatele kliimamuutuste leevendamiseks pakuvad Euroopa liit, Ameerika, Kanada ja Austraalia. Millist informatsiooni annavad need materjalid keskkonnateadlikust eluviisist? 

Uurijad tõid päevavalgele tähelepaneku, et kuigi õpikud ja muud materjalid toovad laialdaselt näiteid, kuidas olla teadlik roheline tarbija, ei anna nad edasi nende valikute mõju. Kui me räägime tavaliselt keskkonnasõbralikest valikutest, ei räägi me kunagi skaalast, millel nad paiknevad. Siit koorub mitu probleemi - õpilased, kes soovivad vähendada oma ökoloogilist jalajälge ei oma kogu infot, et teha seda efektiivselt. Neist võivad saada nn võltsrohelised tarbijad, kes arvavad, et nad on rohelised - teevad kõike mis nende võimuses - , aga tegelikult seda ei ole. 

Peamised neli inimese ökoloogilise jalajälje kasvatajat on pere suurus, transport, energia ning dieet. Eelnevalt mainitud uurimuse järgi aitavad inimese ökoloogilist jalajälge vähendada, kui 
  • planeerida pere ühe liikme võrra väiksema arvuliseks, tuues näite, et 1 laps võrdub 58,6 tonni süsihappegaasi aastas
  • elada autovabalt, tuues näite et autovaba aasta võrdub 2,4 tonni süsihappegaasi aastas
  • vältida lennusõitu, tuues näite, et pikamaalend võrdub 1,6 tonni süsihappegaasi 
  • ja süües taimetoitu, millega hoides kokku 0,8 tonni süsihappegaasi aastas
Nendel tegudel on palju suurem potensiaal vähendada emissioone kui tavapäraselt reklaamitud näited nagu aktiivne prügisorteerimine, mis on neli korda vähem kasulikum kui loomsete produktidega dieet. Või näiteks see, et kui sa jätaksid aasta otsa vannis või dušši all käimata, säästaksid sa vett nii palju, et süüa üks pirakas lihapihviga burger. Päris mõtlemapanev, kas pole?

Üks selle uuringu põhiideest seisneb selles, et neist neljast aspektist räägitakse liiga vähe. Inimesed ei tea kuidas paiknevad erinevad rohelised nipid tegelikus mõjuskaalas. Sellest napist informatsioonist tulebki see, et inimese majanduslik seisund suunab jõulisemalt kui roheline või mitteroheline ta on. 

Ehk siis, kui sina soovid olla roheline tarbija, on soovitatav sul alustada neist punktidest:
  • Tarbi vähem. vaata tõsise pilguga üle millistes mugavustes sa elad ning kas kõik need on absoluutselt vajalikud. Küsi endalt mille nimel sa elad? Mida sa tahad saavutada? Mis on õnn? Nii klišeelikult kui need ka ei kõlaks, vasta nendele küsimustele ning pane nad oma igapäevaelu konteksti. 
  • Teadlik valik planeerida oma pere suurust väiksemaks, jah seda ka eestis. Ma saan aru, et Eesti kontekstis on säärane väide tundlik teema, et ma tahaksin toonitada, et Eesti ei asu omaette Maakeral. Iga päev sünnib maailma 230 000 last, mis teeb 88 miljonit uut inimest aastas.
  • Autovaba elu või vähemalt energiatõhusa vahendi valimine, näiteks bensiinimootoril töötava auto väljavahetamine hübriidile.
  • Pikamaalennusõidu vältimine. Küsi endalt, kas iga aasta on tarvis käia soojamaareisil? Võta hoopiski ette ning puhka siinsamas Eestis. RMK kodulehelt võid leida sadu erinevaid matkaradu, metsaonne, vaatetorne, lõkkeplatse jms. Ühenda sport ja puhkus. Esita endale väljakutse läbida näiteks üks kolmest Eestist läbivast matkarajast, millest pikim on 820 kilomeetri pikkune Peraküla-Aegviidu-Ähijärve rada.
  • Taastuvenergia ostmine. Kas sinu energia on roheline? tutvu roheenergia pakettidega, ehk on sul võimalik ise energiat toota?
  • Taimetoidu söömine peamise dieedina. Mitmed uuringud väidavad, et loomsete produktide vältimine toidulaual on keskkonnasõbralik kui ka tervislik. Veganitel esineb liha söövatest inimestest oluliselt vähem kõrget vererõhku, eesnäärmevähki, erinevaid vähiliike, diabeeti, kõrgenenud verekolesterooli, ülekaalu jms. Keskkonna aspektist emiteerib maailma kariloomakasvatus rohkem kasvuhoonegaase kui autod, lennukid, rongid ja laevad kokku. 30 protsenti kogu maismaast ning 70 protsenti põllumaast on kasutusel põllumajandusloomade kasvatamiseks kas karjamaana või sööda tootmiseks. Veiseliha kasvatamine üheskoos tubaka ja suhkrurooga toetab ka kaudselt maailma näljahäda probleemile, olles ressursirikas.

Keskmise mõjuga valikuteks peetakse järgnevat:

  • Energiatõhus kodu soojustus
  • Ühistranspordi kasutamine, rattasõit, jalutamine
  • Energiasäästlike toodete ostmine
  • Energia kokkuhoid (kuivatada riideid pesukuivatita, pesta riideid külma veega)
  • Toidu mitteraiskamine
  • Lihata dieet
  • Toodete korduvkasutamine
  • Prügi sorteerimine
  • Kohaliku toidu söömine

Vähese mõjuga valikuteks võib lugeda:

  • Vee kokkuhoidmine
  • Jäätmete vähendamine (siia kuulub pakendivaba poodlemine)
  • Puu istutamine
  • Komposteerimine
  • Muru niitmise vähendamine
  • Ökolitsentsiga toodete ostmine

Uuring jätab kõrvale aga kontrollimatu mõjuga teguviisid nagu näiteks poliitiline aktiivsus, kodanikuaktivism jms. Aspekt, mis eriti Eestis on üpriski nõrk. Elanikud on keskkonnasäästlikkuse edendamisel passiivsed. Nende valmidus veenda teisi inimesi keskkonnasäästlikult käituma või Kohalikus Omavalitsuses mõjutada keskkonnaotsuste tegemist on madal. Samas huvi on aga suur, võib eeldada et see passiivsus viitab vajakajäämistele kodanikuühiskonna arengus, see tähendab seda et inimesed ei teadvusta, et muutused algavad neist endist ja kodanikena on neil võimalus ka ühiskondlikke suunata. 

Selle osa kokkuvõtteks - Nende läbikäidud näidete põhjal saab igaüks panna perspektiivi oma suhestumise keskkonnateadlikusse tarbimisse, ning loodetavasti osata teha paremaid valikuid. 

Purki oma prügi kogumine ja pakendivaba poodlemine ei ole lahendus, vaid osutab probleemile. Zero waste elustiil ei 

Kui ma seda kirjatükki aga kokku panin, tahtsin, et inimene, kes seda loeb, võtab kaasa minu sõnumi, milleks on see, et iga keskkonnasõber peaks olema taimetoitlane, inim- ja loomaõiguste eest seisja, eeskujulik kodanik kui ka aktivist. Toon ühe näite: iga keskkonnasõber peaks olema vegan. Iga vegan peaks olema feminist, iga feminist peaks olema keskkonnasõber, iga inimene peaks olema kõik need kolm ja enamgi. 

Mida ma silmas pean? Ma leian, et igapäevases elus kipume me mõtlema hetkes, lahendame probleeme probleemi kaupa, näeme enda ninaalust,  teeme valikuid ainult siis kui miski sunnib meid tagant. Näen seda kulgemisena. Puudu on teadlikust sihist ja suunast, korrakindlast  mõtlemisest, tervikust elufilosoofiast. Ehk ka isegi uudishimust?

Eelmisel aastal tellitud Keskkonnaministeeriumi uuring, mis uuris eestlaste keskkonnateadlikkuse kohta väidab, et eestlaste teadmised on head, ent neis on kohatisi puudujääke keskkonnaalases süsteemses mõtlemises - ma toonitan süsteemses mõtlemises - ning oskustes siduda teoreetilisi teadmisi igapäevaeluga. 

Väga paljud inimesed väidavad ent olevad eetilised tarbijad, ent huvitav on see, et inimeste hoiakud ei väljendu nende käitumises. Mitmed uurijad nimetavad seda sõna ja teo lõheks. Paljudel on teadmised ning ligipääs informatsioonile, ent tavatarbijad ei tee oma igapäevaseid valikuid selle järgi. 

Nagu ma ennist mainisin väärtuseetika kolme põhiküsimust - kes ma olen? kes ma tahan olla? kes ma võiksin olla? siis oluline on mõista, et need küsimused realiseeruvad valikutes. Ühele valikule järgneb teine, iga järgnev valik on mõjutuses esimesest. Valikud on ühtaegu teenäitajaks ja teesillutajaks. igapäeva valikud loovad maailmavaate. 

See, mida me sööme, mida me telekast vaatame, kuidas me lemmikloomadega, vanurite või immigrantidega käitume ja kui hoolivad me oma keskkonna suhtes oleme, näitab meie kohta rohkem kui me ise suudame endale otsa vaadata. 

Tihti kipume me keskkonnaprobleeme nägema kui isoleeritud nähtust. Tegelikkuses on tegu aga komplekse probleemistikuga, mis on väga tugevasti seotud sotsiaalsete probleemidega ja sellega kuidas me mõtleme.

Üks oluline viimaste aastate liikumine, mis on heitnud antud teemale valgust on Naiste marss. See sai alguse 2017 aastal 21. jaanuaril, mil Washingtonis tulid sajad tuhanded inimesed, peamiselt naised, pärast Donald Trump ametisse vannutamist tänavatele. Üle maailma kogunesid miljonid meeleavaldajad (ka meile lähedal Riias, Helsingis ja Stockholmis), protestides inimõiguste kuritarvitamise ja keskkonnaprobleemide vastu. Naiste marsi katusorganisatsiooni manifest toob  murekohtadena välja näiteks rassismi, vägivalla vanemate inimeste vastu, vaesuse, LGBTQ+ grupi diskrimineerimise, palgalõhe, vähemusgruppide esindatuse poliitikas, puhta joogivee kättesaadavuse jpm. Skaala on lai, see koondab hulga murekohti ja näitab, et keskkonnaprobleeme ei saa isoleerida sotsiaalsest õiglusest, sest et sotsiaalprobleemid ja keskkonnaprobleemid käivad käsikäes. 

Naiste marsil on ilus eetos, mis põhineb inimõigustel, see tähendab õigusel elule, vabadusele, perekonna loomisele, enesemääramisele, turvalisusele, privaatsusele, kodu puutumatusele, mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, kaitstusele rassilise, rahvusliku, soolise või usulise diskrimineerimise eest. Lisaks neile ja ka teistele õigustele, millest mitu on saanud iseenesestmõistetavaks, on kõikidel inimestel õigus ka puhtale ja hävimise eest kaitstud keskkonnale. Keskkonna- ja inimõiguste kaitse eesmärgid kattuvad, kuna see tagab inimeste vaimse ning füüsilise tervise heaolu.

Naiste marsi manifest sõnastab end keskkonnaõiguste punkti lahates nii: ”Me usume, et igal inimesel ja igal kogukonnal on õigus puhtale veele, õhule ja loodusele kui vaba aja veetmise paigale. Me usume, et keskkond ja meie kliima peab olema kaitstud, meie maa ning loodusressursid ei tohi olla ekspluateeritud ettevõtluse kasumlikkuse ja ahnuse nimel.”

Miks aga tahavad naised marssida kliimamuutuste pärast? Siinkohal on paslik selgitada mida tähendab ökofeminism. Feminism on üks olulisematest sotsiaalsetest liikumistest, mis on aidanud koondada tähelepanu ning hõlbustanud tõrjutud ja vähemusgruppide probleemide märkamist. Ühiskonnas on võrdsuse printsiip tähtis, mis peab tagama, et kellelti ei võetaks liigasu ning kellegi õigustele ei tehtaks liiga. Ökofeministlik käsitlus uurib kas ja kuidas on loodusressursside ärakasutamine ning inimõiguste rikkumine omavahel seatud, kas neil on ühisosasid, sarnasusi. Ökofeminism küsib millised õigused on elus- ja eluta loodusel?

ÜRO Kliimapaneeli sõnul on esimesed kannatajad keskkonnaprobleemide tõttu need, kes sellesse tõenäoliselt kõige vähem panustasid - madala sissetulekuga, raskendatud elukorraldusega kogukonnad, kes kogevad igapäevaselt ka diskrimineerimist. Ehket eriti haavatavad on inimesed, kes on sotisaalselt, majanduslikult, kultuuriliselt, poliitiliselt või muul viisil marginaliseeritud. 

Ehket kui hästi sina elada tahad väljendub sinu suurenevas ökoloogilises jälajäljes. See omakorda aga loob keskkonnaprobleeme, nii otseseid kui ka kaudseid, mis väljenduvad teiste inimeste heaolus, aidates kaasa nende niigi olemasolevatele probleemidele. 

Nõnda kasvab aga ühiskondades ebavõrdsus. Ebavõrdsus sünnitab omakorda suurenenud ebavõrdsust. Lisaks sellele on tegu ka julgeoleku ohustamisega. Keskkonnaprobleemsed olud tõstavad riski konfliktide tekkeks suurte kogukondade vahel. Nii ÜRO kui ka Ameerika julgeolekuteenistused on maininud, et ootamatute mõjudega kliimamuutus võib suurendada tõenäosust kohaspetsiifiliste sõdade tekkeks ja sellest tulenevate rahvaste ümberasumisteks. 

Viimasel ajal on eriti teravalt näha ja kuulda kuidas eestlased mõtlevad oma riigipiiride raames. Viimati kuulatud Ööülikooli saateski ütles kirjanik ja luuletaja Viivi Luik, et maailmas on hirmsasti ligimesearmastusest puudu, ning see on meie probleemide allikaks. Küll aga väitis ta lisaks seda, et kõiki neid, kes meie leiba sööma, puhast vett jooma ja saastamata õhku hingama tahavad meie riigipiiri väliselt tulla - neile meie südamehoolimist jaguma ei peaks. Mis liig, mis liig, nagu ta väidab. 

Sellega ma nõus ei ole, kohe kindlasti mitte. 

Järgnevate aastate üheks enimkasutatavaks sõnaks saab kindlasti “kliimapagulane”. Need on need inimesed, aastas keskmiselt 26,4 miljonit inimest, kes peavad endale uue kodu otsima, kuna keskkonnatingimuste tõttu ei ole vanas kodus enam võimalik elada. See hulk inimesi, kes näiteks tormide, põudade või üleujutuste tõttu uut elukohta otsib, aga aegamisi suureneb ning järgnevatel aastakümnetel lausa hüppeliselt. “Ilmateade” aastaks 2050 on tume: prognoositakse 200 miljonit kliimapõgenikku. 

Aveliina Helm mainis Sirbis ilmunud artiklis “Ei ole hilja, aga väga kiire on” maailmakorra segipaiskamist rahutuste näol, kui näiteks Lõuna-Euroopas peaks kolm aastat järjest põud olema. Põuad on juba täna tõsine probleem, näiteks Lätis kuulutati eelmisel aastal välja riiklikul tasemel looduskatastroof - põllumajanduskahjudeks loeti 359 miljonit eurot ja metsatulekahjudeks 92,9 miljonit eurot. 

Autor küsis ka, kas Eesti inimene on selleks stsenaariumiks valmis. Mina küsin: kas Eesti inimene on valmis oma pagulasehirmust üle saama ja abivajajaid aitama? Siinkohal tahan toonitada, et need samad kliimaprobleemid, mis heidutavad Kabuli või Kaplinna elanikke, võivad 20 aasta pärast ka meie enda uksele koputada. Või keldrid üle ujutama ja katused naaberlinna lennutama? Käegakatsutavat kahju tekitavad kindlasti muutuvad ilmastikuolud – sagenevad ja tugevnevad tormid, vihmahood. Põuaperioodid tekitavad probleeme põllupidajatele, loomakasvatajatele, kahanevad mageveevarud ja sagenevad metsatulekahjud. Kliimasoojenemine ning selle tagajärjed muudavad elu kallimaks, kuna suurenevad elektri- toidu- ja raviarved ning kinnisvarakahjud; üleüldine majandus muutub ebastabiilseks. Kliimasoojenemist ja selle mõju tuleb vaadata läbi rahakoti, et see kiiremas korras igaühele puust ja punaseks selgeks teha, kuna kliimasoojenemine on majanduslik kahju.

Seega on oluline astuda samm taha ning vaadata suurt pilti. Küsida endalt kui ma tahan olla keskkonnasõbralik tarbija, kas ma saan lubada endale samal ajal vastuseisu immigrantide suhtes. Kui ma tahan olla karusnahakasvatuste vastane, siis kas ma saan lubada endale olla rassist? Kui ma tahan olla vegan, siis kas ma saan olla seksist? Kui ma tahan võrdset kohtlemist kõigile, siis kas ma saan süüa liha? Kui ma tahan olla feminist, kas ma saan olla ükskõikne keskkonna suhtes? Nendel ja teistel sarnastel küsimustel on ainult üks vastus: ei, sa ei saa. 

Lõpetan siinkohal skaudi mõtteteraga: Ole homme parem kui olid eile, ole homme parem kui olid täna. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused