UUSVEGAN



Ei teagi kust seda mõttelõnga otsa leida? Hakkan kusagilt pihta, eks siis näis, kuhu jõuan. 

Mul on üks uus sõber. Tema puhul on huvitav aspekt see, et ta ei ole ei taimetoitlane ega vegan. Toon selle spetsiaalselt välja, kuna a) enamik minu sõpru, tuttavaid on vähemasti taimetoitlased ja b) kuna tema on minu üks vähestest omnivooridest sõpradest, olen mina ka talle ainus taimetoitlasest ja veganist sõber. Ehket kaks erinevate maailmavaadetega inimest, erinevatest seltskondadest, on kokku saanud. 

Ma ütlen kohe ära, et ma ei topi oma nina sellesse, mida minu sõbrad-tuttavad-pere sööb. See ei ole minu asi. Olen korra oma elus saanud väga valusad vitsad sellega seoses ning sellest kogemusest tulenevalt ei tee ma MITTE KUNAGI kellegile etteheidet/märkust vms selle kohta mida keegi sööb. Kindlasti mitte ei hakka ma veganlust kellelegi nö peale suruma - ma isegi keeldun võtmast enesele seda vastutust, millega mudin kedagi oma kodukootud põhimõtete järgi veganiks. Igaüks, kes hakkab taimetoitlaseks või veganiks peab seda ise 100% tahtma. Õnneks on aga läinud nii, et üpriski loomulikult on enamik minu lähikondlastest minu maailmavaadetega päri. Võiks isegi väita, et elan oma veganmullis. 

Viimastel kuudel on aga mu veganmull katki torgatud. 

Mu sõber nimelt on ääretult huvitatud taimetoitlusest ja veganlusest, tervisliku skeptisismiga muidugi. Ta küsib mu käes pidevalt kuidas mina asju näen, kust saab vegan oma raua, kui suures osas peaks sööma taimetoitlane kiudaineid, kui tihti peaks end testimas käima, mida süüa kaalu tõstmiseks jne. Nii kummaline kui see ka pole, ei suuda ma talle eriti adekvaadseid vastuseid anda. Ma ei oska teda professionaalselt nõustada, sest fakt on see, et ma ei ole toitumisnõustaja. Ma ei tea tegelikult mitte midagi. See on justkui eesti keele õpetamine välismaalasele - see võib olla mu emakeel, ent mul pole piisavalt pädevust, et oma teadmisi kellelegi edasi anda. Veganlus on minu jaoks kontide vahele pugenud maailmavaade, millel on oma struktuur, põhimõtted, kogemuspõhised teadmised, aga siiski üpriski ebamäärased. 

Olen viimastel kuudel mitmeid kordi tabanud end guugeldamast lihtsaid asju, sest ma ei tea, ma tõesti ei tea peast neid taimi, kust saab kaltsiumi, rauda või magneesiumi. Ma ei tea. Saan imehästi aru, kui ebausutavalt see mu "veganvärk" näib. Ainus asi, mis mind absoluutsest piinlikkusest päästab on see, et mu verenäitajad on peale neljaaastast vegandieeti eeskujulikult korras. 

Ma tõesti tahan teada aidata. Ja ma püüan, aga ma natuke muretsen, et mina ei ole kõige õigem eeskuju, kelle pealt ta õppima peaks. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused