VANA INIMENE

Huvitav. Olen see kuu kirjutanud kolm postitust ja lugejanumbrid sellest olenemata on vastupidise tulemusega. Neid vaadates, neid täie tõsidusega võttes, saan ma aru, et nende taga on ehtsad silmapaarid. See tõdemus aga teeb mind natuke kurvaks, kuna neil pole siin midagi lugeda. Üldse olen ma kuidagi tühjaks tõmmatud. Siuke lotendava õhupalli tunne on.

Riias on praegu imeilus. Lehed on täpselt sellises staadiumis, et kõik on roheline, ent puude võrastikku on näha. Vahepealsus, mida tähele panna, enne kui pooleks aastaks kõik jälle ühesuguseks sulandub. Lisaks oli täna 26 kraadi sooja. Kakskümmend kuus soojakraadi. Isegi lühikeste pükste jaoks liiga soe ilm. Üldse on siin kogu aeg nii palav. Talvega ära unustanud, mis tunne on pidevalt higistada, mitu korda päevas riideid vahetada ja kiireid dušše teha. Oh ma ei julge mõeldagi, mis südasuvel saama hakkab. 

Suvele ma tõesti oma mõtteid viia ei taha (väikestsorti tööd oleks tarvis otsida). Mis sest, et tegelikult algas minu jaoks suvi juba eile. 

Kui vahepeal oli mul tunne, et ma ei taha üldse Riiast ära minna, siis nüüd on mõtted liikunud tugevate tõugetega lahkumise peale. Kindlasti ei anna seda võrrelda sellega, mida ma viimasel Londoni nädalal tundsin. Kui ma  eelmise suve viimast augustikuu nädalat läbi elasin, olin ma lõpuks lennuki peale istudes nutuselt rõõmus, et sealt lõpuks ära sai. Riiaga sellist emotsioonipagasit ma kaasa ei saa. Pigem näen seda nii, et mul on siia alati hea tagasi tulla ja ma ka kindlasti tulen. Ehk isegi pikemaks perioodiks. Kunagi. Riiast sai kodu. Väike käepikendus Eestist. London aga see-eest - sinna ma tagasi minna ei soovi. London ei ole minu kodu. Londonist ei saa eales minu kodu. 

Täna oli mul esimene nn ülemineku päev. Käisin küll kaks korda koolis ja toimetasin vajalikke toimetisi, ent ma sain nautida oma vabadust. Sellist, mis tähendab paljaid kergeid seljakotituid õlgu. See konkreetne tunne sai aga tagasihoidlikult öeldes pussitatud, sest ma - pikk jutt lühidalt - kaotasin tänaval oma ÜLITÄHTSA hinnetelehe ära ja pidin siis hullu kiiruga tänavaid mööda oma tõukerattaga kimama, et see üles leida. Kuigi ajavahemik, mil see maha kukkus oli 15 minutit, ei leidnud ma siiski seda. Sellest saab nüüd küll ebamugavus kuubis olema, kui ma pean uue tegema ning kõik õppejõud üles leidma... Loodan pöidlad pihus, et äkki keegi tore hing leidis mu dokumendi ja võtab minuga peatselt facebookis ühendust. Palun!!!!

Ah, ma viimasel ajal üldse imestan, kuidas minuga ikka neid asju juhtub. Ma ei ole vist seda rääkinud, aga ükspäev näiteks jõudsin õhtul hilja koju, kortermaja ees avastades, et kadunud on nii mu võtmed kui ka rahakott. Kuidas sellises olukorras küll ikka oma voodisse magama saada? Oh seda öist seiklust.


Või näiteks see, et selle nädala alguses ärkasin ma hommikul üles, proovides voodist tõusta, sain aru, et midagi on väga valesti. Mu kõht valutas nii, nagu see pole kunagi varem valutanud. Ma reaalselt ägisesin, kui liikusin. Võtsin valuvaigistit, proovisin katsuda pimesoole kohta, lesisin voodis, kuni valu kaoks. Kuna mul oli see nädal maailma kõige hullumeelsem koolinädal (ma olin kolmapäeval reaalselt 24 h järjest koolis, grammigi magamata, käed-jalad töös), siis sellist asja, nagu koju puhkama jäämine kõne alla ei tulnud. Ootasin valuvaigisti kicki ära ja kebisin asjatoimetusi tegema. Aga nii nõrk ja imelik oli olla. Nagu selline värin oleks sees - tead, ju küll seda tunnet, kui sul on palavik ja nõrkus valdab keha? Ühel hetkel ma aga tundsin, et ei, ma pean pikali viskama, sest midagi hakkab toimuma, mul läheb kas kõht lahti, ma kas oksendan või minestan. Midagi hakkab juhtuma. Ma tean väga hästi sellist "vaikus enne tormi" tunnet, sest ma olen professionaalne minestaja. Vallatuna sest tundest, läksin käbe koju, otsejoones voodisse puhkama. Mõtlesin veel, et peaks perearstile helistama ja küsima, et mis minuga lahti. Lebasin seal tunni kuni süütunne ribide vahele lõi ning end tööle pidin sundima. Üllataval kombel, jah, tõesti uskumatul kombel, tõusin ma voodist nii, et mul ei olnud enam MITTE MIDAGI viga. Kuidas see võimalik on? Viuh, ja kõik on korras?

.... jaaa nüüd ma olen ametlikult vana inimene, kes ainult ilmast ja oma tervisest pasundab. 

Kommentaarid

  1. Kui otsid tööd, siis üks võimalus on kandideerida Õhtulehte suvereporteriks🙂 Kirjutada sa ju oskad 🙂

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused