ELU LÄTIS: RIIAS EMOS

Olenemata sellest, et ma olen palju kolinud, kogenud ning näinud, siis ometi ei ole ma teinud siin seeriapostitusi näiteks "Vegan Londonis" või "Eestlane Helsingis" või "Elu Lätis". Riias olen ma elanud nüüd terve kooliaasta ja selles ajavahemikus olen ma seadnud end siia sisse nagu üks kohalik: käinud juuksuris, hambaarstil, postkontoris, raamatukogus jms. Eile õhtul aga tahsin ma guugeldada "Riia emo" või "Läti kiirabi", ent midagi mõistlikku ei leidnud. Ehk siis on aeg alustada väikese miniseeriaga "Elu Lätis". Räägime täna erakorralisest meditsiinist. Mida oodata Riia EMOs?

Õnneks midagi hullu minuga ei juhtunud, jäin neerupõletikku ja kuna mul perearsti Lätis ei ole (ei näinud olevat vajalik seda siia aastaks otsida), siis ravimite saamiseks oli mul tarvis minna EMOsse. 

Valisin minna Paula Stradiņa Slimnīca haiglasse, mis guugeldades tuleb välja ka kui Emergency Medical Center. Kuigi see on minu elukohast seitsme kilomeetri kaugusel, otsustasin ma minna sinna, sest paar tuttavat soovitas ja see on ka Riia suurim haigla. 

Läksin taksoga haigla aadressile, ent kahjuks on sealne haiglakompleks suletud territoorium, kuhu taksoga täpselt ukse ette ei saa. Koht on erinevaid maju täis ning päris keeruline on õiget ust üles leida. Ei ole seal mingeid inglisekeelseid silte ja ausalt öeldes ka lätlasele veniks õige koha otsimine pika peale. 

Esimese asjana õigesse kohta saabudes tuleb võtta järjekorranumber. Saad seal valida kas soovid saada infot mõne oma kallima kohta, kes on haiglas, või erakorralist abi. 

Väga kaua ma ootama ei pidanud. Minut peale järjekorra numbri võtmist võttis vastu mind arst oma väikeses kabinetis, kellele ma pidin seletama, mis mul viga on. Inglise keelt ta eriti hästi ei rääkinud. Vene keeles oleks aga kindlasti hakkama saanud. Küsis dokumenti ja Euroopa ravikindlustuskaarti. Huvitaval kombel ta ei uurinud mind, ei kraadinud - mitte midagi. Ütlesin talle vaid, et mul on tüstiit, mille peale saatis ta mind registratuuri. Arvasin, et minu paarikümne sekundiline visitiit ongi selleks korraks läbi ja et registratuurist saan ma oma retsepti. Aga võta näpust!

Registratuuris tehakse patsiendile raviplaani kaart, antakse käepael, küsitakse igasugust informatsiooni, allkirjastad lepingu, mis määrab sinu ravi saamise kohustused ja õigused. Tuleb anda oma igaks-juhuks-kontakt Riias.

Seejärel pead natukene ootama kuni tuleb vastav isik, kes suunab sind läbi haigla nö ehtsasse ooteruumi ootama arsti, kes sinuga põhjalikult tegeleb. Kui esimeses ootesaalis väga palju inimesi sa ei näe, siis peale seda ust astud sa igasuguste oigavate ja valude käes vaevlevate inimeste sekka.


Järgmises ootesaalis ootasin ma arsti nägemiseks ligikaudu tunni. Mind võttis vastu vanem meessoost arst, tema naiskolleeg ja noor praktikant. Esimesest hetkest peale käituti minuga ülimalt viisakalt ja kõik olid väga hoolivad ja toredad. Naiskolleeg tutvustas mulle kõiki osapooli, seletas, et arst kahjuks inglise keelt ei räägi aga tema ja praktikant aitavad mind igati. Sellest hetkest alates tegid nad mulle siis igasuguseid teste, mis ausatöeldes oli üllatav. Kui ma rääkisin oma mure ära, siis selle asemel, et mulle antibiootikumide kuur välja kirjutada, läks lahti poole päevane askeldamine. 

Andsin andmeid oma pereliikmete tervise kohta, käisime üle päris põhjalikult minu haigusloo. Seejärel kontrolliti mu hingamist, südant, koordinatsiooni, kurku, kõhtu, selga. Andsin vereproovi, uriiniproovi, käisin ultrahelis. Sain tilguti, pandi pikali. Tõsi, mul olid valud juba neerudesse tekkinud, et see ei olnud lihtne pissimise valu, aga väga põhjalikud ja hoolivad olid nad küll. Kogu see askeldamine üllatas mind igati, sest ma ei usu, et mu perearst nii põhjalik oleks olnud. Olen varasemalt ka paar korda Eestis EMOdes käinud, ent seal ma sellist kohtlemist ei ole saanud. 

Seejärel oli paar tundi ootamist kuni labori testid saavad ära tehtud. Hiljem anti mulle tulemused ka koju kaasa, niiet näen paberitelt, et uuriti 53 asja, glükoosist kuni raseduseni. 

Vahepeal pakuti mulle ka voodikohta kui ma oleksin tahtnud või vajanud (nt kui mul poleks kohta Riias kus ööbida). 

Õhtu lõpuks tulid arst ja tema praktikant minuga rääkima. Kirjutasid välja ravimid, tutvustasid minu tulemusi ja andsid mõningaid soovitusi. Armas oli ka see, et arst, kes küll inglise keelt ei rääkinud, palus küsida minu kohta ka küsimusi. Et mida ma õpin ja kuidas mulle Riia meeldib jne. Põhimõtteliselt kõik inimesed, kes minuga tegelesid ultrahelis või võtsid vereproove või kontrollisid tilgutit, siis nad olid v ä g a toredad. Kes inglise keelt ei rääkinud, oli natuke tagasihoidlik ja ehk tõsine, ent kõik kel keelega probleemi ei olnud sai toredalt lobisetud ning ei mingit mis-sa-siit-oma-väikese-põletikuga-otsid suhtumist ma ei kohanud. Huvitav oligi see, et kui arstid mulle ametliku diagnoosi andsid, alles siis küsisid nad minult kas mul on kohalik perearst. Kui mul oleks, siis ma ei oleks ju ometi oma probleemiga ravimeid kätte saada EMOsse läinud... Kas see ei peaks olema küsimus, mida küsib kõige esimene arst, see kelle juurde järjekorranumbriga minna tuleb?

Ja palju selle kõige eest maksma peab? Ravikindlustuskaardiga tuli mul kogu selle askeldamise pärast tasuda u 15€. Mille eest täpselt, selle kohta ma kahjuks kviitungit ei võtnud. 

Mainin ka seda, et Lätis digiretsepti süsteemi ei ole, mistõttu apteegist tuleb ravimeid tuua siiski vastava dokumendiga.

Ja selline siis minu kogemus Riia Paula Stradina haigla erakorralise vastuvõtuga välja nägi. 

Kommentaarid

  1. Ütleme nii, et said oma visiidi ja analüüsid ikka väga odavalt tehtud, sest Eestis maksab juba vaginaalne ultraheli(millega nt naistearstid vaatavad) 20€.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused