MIS LÄTIS TEISTMOODI ON?

Mõtlesin, et panen kirja erinevad asjad, mis mind Riias elades üllatanud on. Kuigi Läti on Eesti naaber, peab tunnistama, et keskmine Eestlane teab Lätist üpriski vähe, ehk isegi solvavalt vähe oma saldejumpside näitel. Siin minu "Mis Lätis teistmoodi" vol 1!

Toidukorrad mitmuses. Lätlased ütlevad hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kohta mitte ainsus vaid mitmus. Ehket nad räägivad lõunasöökidest ja hommikusöökidest ja õhtusöökidest, mis minu meelest on nii naljakas. Panin seda tähele esialgu seetõttu, et mitmed lätlased tegid inglise keeles selle väikese apsaka nimetades söögikordi korduvalt mitumuses. "Ma teen endale õhtusöögid."

-kene lõpp. Kõike nunnutatakase. Pin koodikene. Kilekotikene. Autokene. Arstikene. Juustupakike.

Pandipakendi süsteemi ei ole. Ehket taarat siinkandis ei koguta. Prügi sorteerides käivad joogipudelid pakendikonteinerisse või klaasikonteinerisse.

Kaltsukates happy hour. Kusagil lõuna paiku keegi kasutatud riiete kaupluse müüjatest hõikab välja Happy Hour kampaania, mis kestab tavaliselt tunni. Selle raames on näiteks kõik asjad hinnaga 1€. Ehk siis ära muretse, kui keegi mõnes Riia kaltsukas karjuma hakkab – ole õnnelik, saad lihtsalt soodukat.

Keegi ei tea, mis on tõukekelk. Tead seda kelku, millel on hästi pikad metallist asjandused all, selle peal on tool ning sõitja hoiab kätega toolist kinni, ise seistes metallasjandustel? Huvitaval kombel kaasmaalased lätlased ei tea sellisest asjast mitte midagi.

Massiivsed ehitusmaterjalide poed. Omg, millised ehitusmaterjalide poed siin on. Need on ju HIIGLASLIKUD. Seal on lausa toiduainete sektsioon ning lemmikloomi müüakse seal ning mida kõike veel. Ehitusmaterjalide poed on need kohad, kus eestlasi kohtab. Alati on seal kusagil mingid eestlased. 

Kasside korterid. Riia kortermajade vahel kui ka näiteks vanalinnas on tänavakassidele paigutatud spetsiaalsed korterid, kus loomad saavad puhata ning süüa. Mõned korterid on modernsete lahendustega, ilusad, puhtad ja arusaadavalt kassidele mõeldud, siis mõned on aga linnaelanike poolt kokku klopsitud asjandused, mille asjatundmatu pilk tituleerib mingiks suvaliseks hunnikuks või midagi sellist. Ehket kui sa ei tea, millega tegu – ära näpi, seal kindlasti elab keegi.

Kasutuskõlbulik kraam prügikasti kõrval. Kuna Riias ei ole sellist laiahaardselist Uuskasutuskeskuse organisatsiooni, mis linnakodanike vanad, ent kasutuskõlbmatud asjad kokku kogub, siis tihtilugu jätavad inimesed kilekottidega prügikonteinerite kõrvale igasugust kraami. Olen väikeseid jalutuskäike tehes leidnud patju, riideid, aksessuaare, lõngu, pildiraame, raamatuid, mänguasju, sporditarbeid jms. Magalarajoonidest leiab ühe 10 minutilise ringiga alati midagi. Alati.

Lahtine kaup tavapoodides. Sügavkülmalettides on lahtised mereannid, pagaritoodete valik palju suurem, niisamuti ka maiustuste oma. Aedvilja lettidest leiab lahtiselt maitsetaimi, salateid jms kraami, mida Eesti poeriiulitelt tavaliselt ei leia.

Inimesed muretsevad vähem. Võibolla on asi selles, et ma käin kunstikoolis, mistõttu inimesed, kellega mina läbi käin on oma olemuselt sellised eriala tõttu. Ei tea. Igatahes olin ma oma esimesest semestri nädalast ääretult üllatunud, kui ükskõiksed inimesed kella suhtes on. Kõigil on alati aega lobiseda, kohvi juua jms. Vahel ma imestan, kas ma käin mõnes Lõuna-Euroopa koolis, sest kaastudengid, modellid ja õppejõud hilinevad vahel mitu tundi. Ja sellest kõigest ei teki mingeid probleeme, nurinat kuulen üliharva.

Zero waste on mõiste, mida tuntakse. Tänasel hetkel on Riias 3 pakendivabat kauplust, millest üks on orienteeritud olemaks zero waste + vegan. Riias on üks zero waste kohvik, peatselt avatakse vastav söögikoht. Mitmed teised toitlustusasutused või baarid on samuti võtnud kasutusele vastavad praktikad, seda ise otseselt reklaamimata (nt KKC). Lätis on üks Zero Waste organisatsioon, paar vastavateemalist facebookigruppi (millest üks on isegi nullkulu toodete müümisele keskendunud). Minu eriala osakonda pidavat järgmisel aastal vastavateemaline aine õppekavasse lisanduma. Eelmisel semestril osalesin juhtumisi ka ühes aines, mille õppeeesmärk oli siduda oma töö zero waste praktikatega. Mulle näib, et inimesed, tavalised inimesed, on sest mõistest kuulnud ning oskavad selle kohta midagi arvata. Eestis ma kahtlustan, et see tase on madalam.

Poes ei müüda märgpärmi. Jah, ainult kuivpärmi olen näinud.

Head veganmargariini ka pole näinud. Kõik maitsevad kuidagi kibekahtlaselt. Kuna tooted poeriiulitel on suhteliselt samad, mis Eestis, oli mu üllatus suur kui ma ei suutnud tuvastada oma lemmikut margariini.  

Avalikus ruumis on tasuta funktsioneeriv wifi. Istu aga pargis ja loe uudiseid. Olen ääretult rõõmus, et Riia linn pakub säärast teenust. Tänu sellele ei pidanud ma ostma oma mobiilse interneti pakkujalt välismaa interneti paketti.

Ummikud. Tallinnas ega Tartus ei ole sellist kohta, kus lõigul, mis tavapäraselt võtab autoga sõites 5 min, liigutakse tipptundidel teosammul, kus viie minuti asemel arvesta 40ga. Just nii. Kõnni parem see väike ots jala.

Takso on odav. Ühistranspordi korrapilet maksab 2€, mis on üüratu summa. Neid kordi on olnud küll ja küll, mil odavam, lihtsam ja kiirem on sõita pigem taksoga kui trolliga.

Igal piirkonnal oma televisioon. Igal Läti piirkonnal on oma "riiklik televisioon".Üliimelik, sest see on ju kohutav raha raiskamine. Pidevalt on Läti uudistes juttu sellest, et kulude kärpimise tõttu mõeldakse sulgeda inglisekeelne Läti nö ERRi sarnane uudisteleht. Ahah. Võõramaalaste ühiskonda suladumist see samm küll kuidagi ei aita. 

Välistudengid Indiast, Aserbadžaanist, Turkmenistaanist jne. Riias on väga palju tudengeid Euroopast väljaspoolt. Tallinnas ja Tartus näivad olevat need numbrid madalamad, kasvõi linnapildis. Näiteks üks minu korterikaaslane on Indiast. Ta koduülikoolil on leping kohaliku ülikooliga, mis on loodud soojendamaks suhteid kahe riigi vahel. Tema tuli siia isiklikel põhjustel (ei soovinud antud hetkel tegeleda korraldatud abieluga). Minu teine korterikaaslane on pärit Egiptusest, kes tuli Lätti, kuna õpingute jätkamine oma kodumaal oli võimatu diktatuuri ning altkäemaksude tõttu ülikoolis endas. Mina olen Riias Erasmus+ projektiga. Teisi Erasmuslasi vaadates on näha, et tullakse siia peamiselt Türgist, Albaaniast, Hispaaniast, Portugalist. Väga vähe kohtab siin välistudengeid Rootsist, Saksamaalt, Inglismaalt, Prantsusmaalt. Peamiselt aga on välistudengeid Indiast või Lähis-Idast.

Ma eeldasin, et eesti kogukond on siin suurem. Kui Londonis elades kohtasin ma seal mitmeid eestlasi ja mõistsin, et "Eesti elu" seal eksisteerib päris korralikult, siis Riias on lugu küll vastupidine. Tõsi, eestlasi kohtan ma siin tihti, ent need eestlased, kes Riias elavad, jäävad kuidagi omaette. Eks see ole vast mõistetav ka, kuna ei ole ju tarvis tulihingeliselt põksuva kogukonna järele, kui kodumaa väikese bussisõidu kaugusel.