NÕIARING



Pean end natuke sundima arvuti taha istuma ja siin neid sõnu kirja panema, sest muidu jäävad need lihtsalt välja kirjutamata ning sumbuvad mu ajukurdude vahele. Seal jõudsid need väikese jalutuskäigu ajal teekonnal pood-kodu tekkida ning sinna need ka jääksid. Aga ma teen selle väikese pingutuse, proovin need talletada. Ei teagi veel mille või kelle jaoks, aga tunnen, et see on see, mida tarvis teha on.

Tahan ritta panna mõned sõnad teemal blogimine. Minu blogimine. Selle tuhina tõukejõud on viimati loetud raamatud ja see, et blogimine on taaskord rohkemalt pildis. Siin siis minu kolm sõna. 

Kui me vaatame kriitilise ja ausa pilguga mu blogile otsa, siis peame tõdema, et see on kuiv, kergelt elustiiliajakirja või -veebiportaali poole kaldu. Turvaline. Ebaisiklik. Sisuturunduslik. Siinkohal kindlasti keegi tõstab nina ja ütleb: "Ära ole niivõrd kriitiline" või "Ah, mida sa ajad". Selle peale aga ütlen mina, et lase ma seletan. 

Mina ei loeks seda blogi, sest see ei anna mulle midagi. Ok, tõsi - raske on end selle mätta otsas vaatlejana ette kujutada, aga ma kahtlustan, et nii see oleks. Kui mul poleks blogi, ei loeks ma teiste blogisid ning seetõttu ei näeks ma end ka lugemas enda blogi. Isegi täna vaatan ma aeg-ajalt nii teisi kui ka oma blogižanrile sarnaseid blogisid puhtalt "professionaalsest" huvist. Enamik laiatarbeblogidest on vaid puhas meelelahutusminut trollipeatusest trollipeatusesse loksumiseks. Pean ka tunnistama, et ma ei viitsi lugeda isegi neid, mis on minu blogitemaatikale ja elustiilile sarnased. Seda siis olenemata kas on tegu kodumaise blogipesaga või välismaise. Miks? Sest nad ei ületa mu ootusi. Ma ei saa midagi uut. Aja raiskamine. Kõik ketravad seda sama villatuusti, mis pärineb paarilt kolmelt teada-tuntud talunikult. Eriti kurb on see, et neid villatuuste üritatakse juba sajandat korda uusbrändida, -turustada, -pakendada ja mida kõike veel. Eks ka mina teen seda, aga ma üritan seda mitte teha ja ma üritan suurendada oma teadlikkust ses osas, s.t et ma ei teeks seda.

Blogimine on toonud mu ellu palju. See on üks võluuks, miski, mille üle ma vahel muretseva pilguga pead vangutan ja miski, mis teinekord jälle silmad särama kisub. Täna näiteks küpsetasin küpsiseid ja mul meenus eelmise kevade üks seik, kus üks mu blogilugeja ostsis mu käest vahariiet. Saime mu kodu lähedal kokku, et kaup üle anda, ent kuidagipidi kujunes see pikemaks jalutuskäiguks ning seda sai ka korratud. Miks ta mulle täna meelde tuli oli seetõttu, et ta tõi mulle iseküpsetatud suure küpsise. Nii armas, kas pole? Sääraseid seiku on olnud palju. Ja sama palju on ka olnud neid momente, mil ma olen saanud uue sõbra, keda sünnipäevale kutsuda või lihtsalt baaris keelekastet võtta.

Eks vist kõigega, mis meil elus olulist on, kujuneb paratamatult kibe-magus suhe. Sest kuidas muudmoodi seletada seda dilemmat, mis ühe silmapilgu jooksul paneb mind otsustama kirjutamine lõpetada ja samas leiab miljon põhjust miks mitte nii teha.

Aga miks mu blogi siis on selline, nagu ta on? Miks ma teen midagi, mis mulle ei meeldi? Ilmselgelt, see, mis muudab selle minu jaoks negatiivseks, ei ole ju mingisugune õnnetus ega apsakas. Mina juhin laeva. Mina kontrollin. Ent ometi.

Peamine aspekt seisneb vast selles, et ma tahan midagi luua või olla, kes ma ei ole, aga ma peaksin või võiksin või saaksin olla.

Nii lihtne on teha mida kõik teised sinu ümber teevad. Nii lihtne on käituda nagu kõik teised sinu ümber käituvad. Nii lihtne on lihtsalt vooluga kaasa seilata, ilma suuri otsuseid tegemata, ilma vastutustunnet võtmata. Seetõttu pole siis midagi imestada, et kõik ketravad neid samu villatuuste. Kõik loovad "sisu". Issver, kui väga ma vihkan sõna "sisulooja". Vaadates, millist praktilist kastutust see sõna saab, siis tegu on kõige vastuolulisema mõistega üldse, sest mingit adekvaatset sisu ju tegelikult ei looda. Sisulooja on igasuguse loomise vastand.

Põhimõtteliselt töötab mu aju nii, et ma näen, et keegi kusagil teeb postituse, näidates mis tal kotis on, ja siis ma mõtlen, et teeks kah. Teised ju teevad ja kolmandatele näib see meeldivat, sest et seda ju tehakse nii palju. Nõnda on terve sotsiaalmeedia täis elustiiliportaalide poole kaldu turvalist sisuturundust. Kõik aga ainult õpetavad teistele kuidas elada - millal me selle oskuse ära kaotanud oleme?

Ja pealegi, kui ma seda kõike kaasa ei teeks, siis postitaksin ma ju nii harva. Probleeme see ei lahenda, sest statistika näitab, et need, kes pildil pole, unustatakse ära. Mitte, et ma siin nüüd Kroonika esikaanele trügiks, aga kahjuks tänases lühikese tähelepanuvõimega ühiskonnas käivad asjalood selliste reeglite järgi. Nii, ja siis ma teen mingeid postitusi, millest mul on tegelikult suva (ja sügaval sisimas ka kõigil teisel). Aga näe, ikka ja jälle komistan selle sama ämbri otsa, sest üks osa mu ajust ütleb, et tee ja teine osa ajust passib lihtsalt vaiki. Miks. Miks. Miks.

Ma hea meelega blogiksin nii, et ma saaksin olla uhke selle üle mida ma teen (lingin siia oma kaks lemmikut postitust, mida olen teinud: Mis on laual? ja Riia kiisupere). Ent kahjuks see ei ole mu töö. See ei too mulle söögipoolist ega ehita katust pea kohale. Ja ma ei taha et see oleks mu töö. Vähemalt mitte nii, nagu see täna enamike blogijate puhul lahendatud on.

Ehket suure sõnapudru kokkuvõtteks takistavad mind aeg, raha ja tarbijad ning teised "sisuloojad" minu ümber. Siia otsa kuhjub veel lisaks see, et ma elan täisväärtuslikku elu ekraanist väljaspool. Mul ei ole vaja tulla siia enda emotsioone ja mõtteid välja kirjutama. Vahel kui ma seda tegema juhtun, kaevan endale lolli peaga auke, nagu näiteks kirun meie koristajat taga (kes seda üldse ei vääri).

Nõiaring.

Kommentaarid

  1. Mu meelest oleks hästi kasulik ja huvitav lugemine, kui sa tutvustaksid lähemalt neid vasakul tulbas olevaid dokumente, mis sulle seal silma on jäänud jne, need on suured tükid ette võtta iseseisvalt ja väike "läbi talutamine" oleks blogilugejale nii hea. Oleks hoopis teistmoodi jutt, villatuuste tõesti pole mõtet nii väga lahata, kui miskit uut öelda pole. :)

    VastaKustuta
  2. tsau! ma olen su blogi äkki aasta või kaks lugenud. ma loen vb selleks, et läbi sinu natuke elada, ja et mulle meenuks minu enda väärtused. ma loodan, et sa saad vähemalt selle üle uhke olla, et sa pea iga postitusega minu elu muudad; teed mind mõtlikumaks ja arvestavamaks. aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh, nii armas kommentaar. Aitäh. Tegid mu päeva nii toredaks!

      Kustuta
  3. Postituse esimeses osas tahtsin ka öelda, et ah, mis sa ajad :) Teises osas hakkasin mõistma, mida öelda tahad. Ma pikemalt ei hakka kommenteerima, kui et mina ootan ja loen huviga kõike, mida sa kirjutad. Mulle pakuvad huvi teemad nii nullkulust kui ka su isiklikud sisekaemused. Need panevad mnd kaasa mõtlema, toovad uusi vaatenurki ja tõdemusi enda kohta. Mida iganes sa otsutad edaspidi selle blogiga teha, siis mind oled inspireerinud ja mulle läheb korda. Aitäh!

    VastaKustuta
  4. Mulle jällegi käib närvidele, et igale poole on tekkinud ühesuguseid zero-waste sisuloojaid, kes pole aru saanud, et kõigil ei pea olema ühesugune varustus ja et palju olulisem on ka ise vähem lennata ja autoga sõita. Minu arvates meil ei ole vaja nii palju väheteadlikke sisuloojaid selle hetkel eriti populaarse teema kohta ja tobe on näha, kui üritatakse teisi õpetada ja näidatakse ainult seda poolt, et: "näe ostsin uue termostassi."

    VastaKustuta
  5. Tere! Mina avastasin su blogi umbes pool aastat tagasi. Olin juba pikka aega tundnud, et peaks ennast harima keskkonna säästlikuse teemadel ja suurendama oma panust. Sinu blogi on olnud minu jaoks olulisel kohal. Eriti kõnetas mind postitus ‘TARBIMISVALIKUTE MÕJU INIMESELE JA KESKKONNALE’ Aitäh Sulle!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused