HEADEST SÕNADEST SAAVAD KOLEDAD NALJAD



Noh, kuna ma siin juba alustasin selle oma "sõbra" jutuga, siis viin teise ka lõpuni. Ma ei tea veel kas lõppu tuleb, aga senikaua võime ju rääkida protsessist. Pealegi on mu postitused algatanud mitmete seas vestlusi, mistõttu võiks antud teemal ju pikemalt peatuda. Igatahes, ma olen siin juba kaks postitust teinud selles osas kuidas üks inimene minuga käitub. Ta viskab aegajalt meie vestlustesse kommentaare, mis on etteheitvad minu keskkonnahoolivuse osas. "Ma pole piisav" on kategooria, kus tema naljad ja tögamised käivad. 

Esmalt tahan ma seda öelda, et ma ei tunne end mugavalt siin blogis kellesti "taga rääkides". Ma ei taha oma lähedasi inimesi avalikult analüüsida. Teen seda minimaalselt kui üldse, antud juhul on aga tegu olukorraga, mis on konkreetselt seotud selle blogi teemaga. Niipalju kui minu elus toimub nullkuluga seonduvalt, siis ma tahan seda siin ka kajastada. Tahan olla rohkem läbipaistvam kui kirjutaja, lisaks tahan näidata peale hea ka halba. Tahan olla inimlik; eksida, kukkuda, õppida oma tehtud vigadest. Minu mõtete korrastamises siin sellises formaadis eesmärk pole kellelegi haiget teha või kedagi negatiivses valguses näidata. 

Nagu ma siis oma postituse alguses kirjutasin, on mul üks sõber, kellega me saame päris hästi läbi.  Enamuse ajast. Küll aga, ma olen tähele pannud, me vaidleme ja ta norib mind. Ta on sõnakas inimene, kel on konkreetne arusaam maailma toimimisest, kes ei hoia end tagasi oma "tõe kuulutamisest". 

Mul pole mingit probleemi, kui mul on kellegagi eriarvamus. Ma ei ümbritse end inimestega, kes oleksid ilmtingimata nagu mina. Just vastupidiselt on ääretult huvitav seltsida ka inimestega, kel on teistsugune maailmavaade, kultuuritaust jms. Küll aga saavad säärased kombinatsioonid töötada ainult siis, kui puuduvad kommunikatsiooniprobeemid. See tähendab seda, et inimesed saavad rahulikult teineteisega vestelda, vestlusesse võrdselt panustada ning suhtlemise peamine alustala on vastastikune austus. 

Meil on aga mingitsorti kommunikatsiooniprobleem, mille juurt ma ei ole suuteline üksi üles leidma. Ma ei saa aru, milles on probleem, sest me vaidleme. Peamised kaks teemat, mis suhtlust kuumutavad on kas keskkond või veganlus. See viimane on õnneks jahedamaks vaibunud, ent siiski iga kord kui ta mingisuguse küsimuse nende kahe teema kohta tõstatab, tõusevad mul kuklakarvad püsti. Piisab vaid tema pilgust kui ma tunnen, et nüüd sealt tuleb üks küsimus, mis mind juba sõnugi vahetamata närvi ajab. Ma olen üpriski rahulik inimene. Tõsi - ma võin vinguda palju, olla natuke liiast kriitiline -, ent minu karakteris ei peitu tuld ja äikest. Ja seda keskkonnaasja ma ei võta nii väga ka südamesse. 

Eile käisime ühel peol ja siis kuidagi juhtus nii, et me jäime tuumaenergia üle arutama. Noh, mida me sellest kaks kunstikooli tudengit tegelikult ju ikka teame, eks? Kuidagi aga meie vestlus võttis sellise pöörde, et ma tundsin abitust. Ma ei hakka siinkohal lugejat pooli valima suunama ning salajas siiski enda poole kallutama. Võimalik, et mina olin liiga põikpäine, ei osanud oma vestluspartnerit kuulata, ründasin verbaalselt või oma kehakeelega, mis iganes. Ma ei tea. Küll aga tundsin ma kuidas see mis meie vahel toimub ja mis toimunud on, keeb niimoodi üle, et mina ei suuda seda enam välja kannatada. 

Pahvatasin. Öeldes, et mulle aitab ja ma lähen koju. Läksingi. Ning sinna see vestlus jäi. 

Tundsin, nagu olen jälle üks tundlik viieteistaastane. Paar päeva hiljem võtsime ette ning proovisime arutada mis meie vahel toimub. Miks ma olen pidevalt tagajalgel, miks mu taluvuspiir on läinud nii imelühikeseks, et ma poole lause pealt minema kõnnin. Miks tema käitub minuga nii, nagu ta seda teeb?

Jõudsime sinnamaale, et ta teeb sarkastilisi nalju, mis olevat niivõrd palju üle vindi keeratud, et ma peaksin neist aru saama, et tegu on naljaga ja veelkord ainult naljaga. Ma olen talle korduvalt öelnud, et tema naljad ei ole naljakad. Naljast on saanud pesuehtne norimine ning ma tunnen pahatahtlikkust enda suunas.

Seepeale ütles ta midagi huvitavat. Ta ütles, et - sorry, et see nii imalalt kõlab - aga ta ei suuda ära imestada kui tubli ma olen ning ta tunneb, et ta ei oska seda teisiti väljendada. Tema sõnul kui ta mind ainult kiidaks ja õlale patsutaks, läheksin ma ennast täis. Jah, vahel ta tõesti ütleb, et küll ma olen ikka "tubli" et teen seda või teist, aga ausõna, temapoolne tagasiside minu osas on tugevasti kallutatud selle poole, et ma saan haiget. Enne kallab ta mind üle kilo pipraga, kui mõne suhkrutüki minu poole viskab ja seegi vist pigem kukub vaid siis kui ta liialt palju nende pipardega rapsib.

Ma ei tea mida sellest arvata. Kindlasti tema põhjus oma käitumisele ei ole minu suhtes normaalne. Pigem on tal endal mingisugune probleem, mida ta minu peal välja elab.

Mida see üldse tähendab, et ta ei suuda mulle heatahtlikke komplimente teha? Ma ei oota seda temalt, ma ei oota seda kelleltki. Kes teisele inimesele ikka midagi head öelda tahab, peab seda tegema südamega, omast vabast tahtest ja hoolivusest. Ma ei teadnud, et meil ühiskonnas selline eeldus on, et sa ilmtingimata pead teistele pidevalt tagasisidet andma. Kui ei taha anda, siis hisised norida, iroonitseda ja lased sarkasmil liugu, peaasi, et midagi saaks kobisetud. No mis asi see veel on...

Lisaks tahaksin ma seda öelda, et ma ei ole ennast täis. Ma ei edvista ega uhkusta. Minumeelest olen ma päris normaalne introvertne eestlane, kes ei käi ringi hõisates kui tubli ja tore inimene ma olen, kui õigesti ma ikka oma elu elan, kui hästi mul läheb. Temaga ma ei tee seda samuti. Tegelikult on nii, et ma olen tähele pannud, et meie suhte jooksul ma aina vähem ja vähem tahan talle rääkida mis mul käsil on ja mis häid asju minuga juhtunud on. Tean, et tema reaktsioon on a) norimine või b) jahedus. Näiteks eelmisel nädalal tahtsin ma talle rääkida üht hästi toredat asja, mida ma nüüd tegema hakkan. Ootasin, millal me näost näkku näeme, et talle seda head uudist jagada. Rääkisin talle siis ja ta reageeris sellele nii kummaliselt, nagu see oleks maailma kõige igavam ja mõtetum uudis. Alates sellest ajast ta ei ole muide kordagi, ma kordan, k o r d a g i, seda jutuks toonud, midagi selle kohta küsinud - mitte midagi. Kuigi sellest saab olema üks väga oluline uus etapp minu elus, miski, mida ei saa ignoreerida.

Mis mul sellest kohtumisest meelde jäi oli see, et kuidagipidi triivis meie vestlus selleni, et tal on selline teooria, et sa ei tohiks rääkida inimestele sinuga juhtuvatest headest asjadest, sest leidub alati neid, kes on kadedad ja nemad saadavad sulle teele halva karma energia. Näiteks ei tohiks sa rääkida säärastest asjadest oma pereliikmetele, parimatele sõpradele - st mitte kellelegi - sest kadedust võib kohata kõikjal. Ning see kurja juur ... tuleb su häid plaane hammustama.

Aaahah. See on kõige imelikum jutt, millist ma juba tükimat aega kuulnud pole. Huvitav, kuidas see maailm siis töötama peaks? Ainult üks ving ja virin, hah? Enesesse nii kõva sulgumine, et selgroogu tekivad mõrad? Lubagem naerda, aga sellises maailmas ma küll keeldun elamast.

Siinkohal ei jää mul muud üle, kui panna 1+1 kokku ja lahkuda siit tõdemusega, et tal on mingisugune ebakindluse ja kadeduse probleem. Minul neid puudujääke pole või siis vähemalt oskan ma neid varjamatult enesesse sügavale peita; üritades neid aga välja õngitseda, proovib ta neid leida, et end mitte nii halvasti tunda. Või mis sina arvad?

Kommentaarid

  1. Täitsa võimalik, et tegu võib olla kadedusega. Mul samuti kokkupuuteid sõbrannadega või tuttavatega, kes igasse mu plaani, ettevõtmisse või tegemisse ainult negatiivselt suhtub. Kõike tehakse kohe maha. Olen ka mõlgutanud peas, et miks see nii on ja teatavates asjades on mul lihtsalt nii erinev maailmavaade kui neil, äkki sellest ka see konflikt tuleneb. Elu on õpetanud lihtsalt seda, et pole mõtet teistele rääkida väga väga paljusid asju ja niimoodi on palju kergem elada 😉

    VastaKustuta
  2. Kõlab jah selge kadetuse moodi. Inimene ehk ise ei saa sellest aru või ei tunnista seda iseendale.

    VastaKustuta
  3. Arvan ka, et see on mingit sorti kadedus. On inimesi, kes leiavad, et nt veganlus ja zero waste on õiged asjad ajada, aga kuna nad ise ei suuda/taha/viitsi/whatever, hakkavad ründama neid, kes oskavad ja tahavad. Need, kellel on ükskõik, neil on ükskõik, pole neil vaja norida ega üldse sellest juttu teha.
    PS. Ma ei ole vegan ega ka nullkulutaja (kahjuks).

    VastaKustuta
  4. Kõlab nagu klassikaline toksiline (sõprus)suhe, mille peateema pole üldse nullkulu, veganlus jne, vaid pigem mingitsorti inimlik mittesobivus (võimalik, et mõne teise inimesega on ta täitsa tore, samamoodi võimalik, et mõne teise inimese natuke teistsugune aasimine võib sinule tunduda täitsa naljakas).
    Kuigi tean (kahjuks ikka kogemustest :), et selles olukorras on jube loomulik lõputult analüüsida teise poole hingeelu kuni eelmiste eludeni välja, ütlen, et pole mõtet tema peale oma energiat raisata. See, MIKS ta seda teeb, ei ole üldse oluline. Esiteks teada saamisest ei muutu midagi, teiseks pole ka sinu mure hakata kuidagi kasvatama sinust mittehoolivat/sinuga mittesobivat täiskasvanud inimest. Mul on päris raske ette kujutada seda, et kui mingi sõber ütleb, et olen muidu tore, aga mu konkreetne käitumine teda häirib, siis ma rahulikult jätakaks ja jääks veel õigust ülegi.
    Kui tunned end mingi inimesega koos olles halvasti, võib temaga suhtlemise rahulikult ja ilma igasuguse draamata vaikselt ära lõpetada. Igasugused “klaarimised” ainult pikendavad agooniat, sest lõpuks oled temasuguste meelest ikka “liiga tundlik” ja kogu moos.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mingis osas ma kindlasti nõustun sinuga, sest säärased suhted võivad võtta kerge stockholmi sündroomi suundumuse. Nagu mõningad perevägivalla all vaevlevad inimesedki ei tule halvast olukorrast välja, sest neil on mõtteviis "enamuse ajast ta ju ei löö mind". Ok, minu olukord selline ei ole, absoluutselt mitte. Olen tugev iseseisev naine. Küll aga ma tahan öelda seda, et ma usun inimestesse. Ma tõesti usun, et sellistest olukordadest on võimalik välja tulla ja teineteisega suheldes lahendusi leida.

      Kustuta
  5. Njaaa... kõlab, nagu tema jaoks poleks sinu õnnetuks tegemine mitte bug, vaid ikka feature :/. Partnersuhtes on selline asi üsna tappev, hea, et ta lihtsalt sõber on. Liitun eeskõnelejaga, ei ole lõpuks oluline, miks, hoia ennast. See "ei taha temaga häid asju jagada" on tegelikult väga halb märk. See, et Sa muudkui viga endas otsid, on ka halb märk - "kui ma parem oleks, siis ta ei peaks mulle haiget tegema", kõlab tuttavalt? Kui ta Sinu vastu hea olemisest hooliks, siis ta peale seda teie viimast jutuajamist muudaks enda suhtlusstiili. Võib-olla on abiks selline nõuandeblogija, kes räägib palju piiridest ja loogikast https://captainawkward.com/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänud sulle! Vaatasin, et Zen Habits kirjutas ka just sellest samast teemast. https://zenhabits.net/negative-energy/

      Kustuta
  6. Tahab sind (mingil oma äraspidisel moel) ära sebida?

    VastaKustuta
  7. oH TAEVAS MILLINE klatš. Esimest korda siin ja pole aimu kellest millest jutt.
    Ainus mis tekitas küsimuse miks sa oled või suhtled inimesega kes on HALB nagu sina tunned!
    Kui sa elad oma valitud "õiget" elu toitumise ja ökonoomsuse jne miks sa sama ei tee suhetes. Või siis suhtumises. Ilm on täis inimesi kelle teod meile ei sobi- sa ju ei karju seda neile näkku. Või ärritud ka siis kui näed tänaval , poes teistsuguseid valikuid ?

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused