KES PANEB PAIKA STANDARDID KUI SINA ISE



Avastasin ühel päeval väikeselt reisilt koju tulles, et minuga on kaasas üks olmejääde. Üks ühekordselt kasutatud toode, mille jaoks mul ei ole kodus prügikasti. Mul lihtsalt ei teki igapäevaselt sellistlaadi prügi ja tead, ma olin selle väikese nutsaku üle nii rõõmus. Jah, teoorias laguneb too 500 aastat, niiet tegelikult ei ole siin midagi heatujuliselt ringi keksida. Ent siiski, naeratus mu näos ikka oli, sest see näitas midagi olulist. See oli minu isiklik miinusmärgiga prügisümbol. 

Väga harva tunnen end hästi selles osas kui palju ma jäätmeid tekitan. Eks siin on suur süüdlane see, et ma tahan olla täiuslik ja eks see ökovärk ole ka suur võistlemine. Kes on aga veelgi rohelisem, see võidab. Kahjuks aga tegemist on sedalaadi mänguga, et sa ei jõua kunagi finišisse. Nooremana ei tahtnud ma seda üldse uskuda ja võitlesin sellele vastu. Mul olnud selliseid olukordi küll, et ma seisan suure ahastusega poes ja tunnen, et ma ei saa mitte midagi võtta. Igal tootel on midagi "viga". Ükskõik mida ma ka tarbiks, kuidas ma ka ei oleks ja mõtleks, alati olen ma keskkonnale pigem kahju kui kasu. Ja pealegi olen ma suures pildis mõttetu tähtsusega mutrike, et ma ei saagi midagi tegelikult teha.

Tõsi, võrreldes selle minaga kes ma olin neli aastat tagasi, on muutus silmaga märgatav. Varem tekkis mul palju vähem pakendeid kui nüüd. Oma vanades postitustes on näha et pakendatud toitu sõin ma ikka päris vähe. Miks nii? Sest ma tahtsin olla täiuslik ja ma lubasin endale ses illusioonis elamist, kuni ma sellega enam hakkama ei saanud.

Litterless kirjutas paar kuud tagasi sarnasest asjast. Ta ütles nii: The rule of thumb I use for myself is that I try to be as zero waste as possible while still living happy, healthy life. Tead, seda on nii hea lugeda. Tihti teisi keskkonnateemalisi blogisid lugedes tunnen, et minu kui lugejaga ei olda ausad. Nullkulu, tõeline nullkulu jääb küündimatuks.

Tegelikkuses on aga asi selles, et sisuloojad pole iseendaga ausad. Mis me siis endi mõjutatuid mõtteid üldse kuulda võtame, kui need baseeruvad hirmul ebaõnnestumise ees, mis omakorda pärinevad teiste inimeste endi meelepetetest.

Olen oma nullkulu teekonnal jõudnud sellisesse punkti, kus ma teadlikult väldin uute inimestele ütlemast, et ma olen zero waster või et ma üldse püüdlen selle poole ja sama kehtib ka veganluse puhul. Ma keeldun end panemast kastidesse. Mina ise võin elada oma piiritletud maailmas, aga kui ma tõmban endaga kaasa ka teiste pilgud sellesse joonega ümbritsetud maailma, siis läheb raskeks.

Kes päriselt teab, mis asi on roheline elamine, mõistab, et must-valget mõtlemist nullkulu puhul kohaldada ei saa. Tee mis tahad, aga sinu ökoloogiline jalajälg alati kasvab ning seda tagasi pöörata ei saa. Minu elustiil ei sarnane mitte kellelegi, mistõttu ainult mina saan panna paika oma nullkulu standardid. Mitte keegi teine ei saa tulla mulle ütlema kuidas mina peaksin elama ja samamoodi ei saa ma seda teha ka kellegi teise puhul. Sest ma teen valikuid, mis on omased minule, loogilised minule, vastavad minule.

Olen päris mitmel korral saanud mõne oma sõbra käest tögada, kuna mõni minu valik ei näi neile olevat "nullkulu". Minu jaoks on alati olnud väga imelik enda käitumist õigustada. Eriti veel siis, kui minu valik ei ole ju tegelikult kellegi teise asi. Totakas on saada pragada, kui mu sõbranna näeb kuidas ma teen suppi naatriumglutamaadist puljongikuubikuga, kuigi tema ei tea, et ma selle just prügisukeldudes leidsin ning nüüd maailmapäästmishingega ära kasutada tahan.

Selliseid näiteid on palju,  kus minu käitumine ei vasta sellele pleekindvalge zero waste idüllile, mida instagramis kohata võib. Mina olen sellega igati rahu teinud, et ma ei ole see võltsinimene, aga ma ei taha, et teised mind kui kahepalgelist petist näevad. Selle peale võib muidugi küsida, et miks ma teiste pärast muretsen? Minu jaoks on see oluline, et minu teod oleksid vastavuses minu mõtetega ja näiksid ka teistele adekvaatsed ning harmoonilised. Miks? Sest see, kuidas ma elan ja mõtlen, pole ainuüksi trend või silt, mis ma endale kaela riputada tahan. Nullkulu on läbimõeldud eluvaade. 

Kommentaarid

  1. Jõudu sulle! See on tõsi, et tänapäeval on nullkulu väga keeruline eluviis 😅 ja insta on paljuski ebareaalne. Siis ongi parem veidi netist paus võtta ja minna välja loodust imetlema ☺️ ...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused