LÄHEB. HÄSTI LÄHEB.

Vihm on õhu puhtaks pesnud ja mina olen õnnelik. 

Ilus torm oli. Panin tuled kustu, küünlad põlema ja seejärel me nautisime aknal vihma. Suvine paduvihm ja kaugusesse ulatuv rohelus paneb sind korraks troopikasse end ära unustama. Viimane nädal oli minu jaoks raske. Aga elus ongi nii, et ei vihma, ei lilli. Vihm tuli maha ja ma ei suuda jätta naeratamast. 

Mul on hästi raske kirjutada headest asjadest. Rõõm teeb relvituks ja vaikseks. 

Nii lihtne on vinguda, iniseda, kurjustada, kritiseerida, parastada, norida, hammustada, solvata, maha teha, kadetseda, passiivagresiivitseda, tusatseda, mossitada, tögada - lõpeta ise see sõnajoru. Paar nädalat tagasi tegin ma blogis suurpuhastust. Võtsin maha kõik postitused ja panin uuesti üles. Ükshaaval. Niipalju kui viitsisin, lugesin ka nende sisu. Panin tähele, et ma käin enda emotsioone siin vahetevahel välja elamas. Ja kui me räägime minu tundemaailmast, mille puhul ma leian, et vahetevahel oleks tore mõningad asjad enda jaoks selgeks mõelda või vastupidi olulistelt asjadelt mõtted korraks ära viia, vingumaks esimese maailma probleemidel, siis millest ikka ma kirjutan kui rahulolematu ma olen. Ehk siis ei tee ma muud, kui käin siin maailmas korviga ringi, puistades negatiivsust. Just nii, sest seda ju meil kohe eriti vaja. Maailmas on sest lausa puudujääk! 

Kuna ma olen viimastel päevadel päris palju ringi reisinud ning kulutanud üüratult palju aega ühistranspordis loksumisele, siis olen netis aega parajaks löönud. Lugesin ükspäev Bioneeri ja panin tähele kuidas nad mu ühe natuke suvakamapoolse postituse olid avaldanud (nimelt Bioneer avaldab enamikke mu postitusi, kus on kasulikku informatsiooni keskkonnasõbralikust eluviisist). Ehk siis mulle justkui "tuli meelde", et ma ei kirjuta oma koduste seinte vahele.

Mina aga tulen siia kirjutama, sest ma tunnen, et tahan oma tunded paberile panna. Teen seda köögilaua taga, kuulan muusikat, näksin arbuusi. Ma kirjutan üksi. Iseendaga. Iseendalt iseendale. Ja siis vajutan ma "Avalda". Enamuse ajast ma ei adu, et neid ridu loevad ju võõrad inimesed ka. Ups, aga vahel ma unustan end. 

Teen seda, sest see siin on minu päevik. Minu isiklikud mõtted mustvalgel kujul. Tõsi, blogi on avalik, ent kas kellegi kapipeale lahtiunustatud päeviku õigused muutuvad sel samal silmapilgul nii, et on igaühele hammustada? Ei. Olgu need päevikud ükskõik kuidapidi meelega või kogemata eksponeeritud, nad on ikkagist päeva lõpus kellegi i s i k l i k u d pihtimused. Juhtusid lugema? Sind kutsuti lugema? Olgu lugejaid kasvõi miljon, ikkagist ei ole tegu läikivate kaantega ajakirjaga.

Tahan oma jutuga jõuda sinnamaale, et vahel kui ma natuke tusatsengi siin kirjapildis, siis ausõna - see ei ole kellelegi teisele suunatud kui iseendale. Kui ma ütlen, et Tallinn on nõme, siis las ta olla nõme. Miks? Sest see on nõme antud ajahetkel tuginedes minu kogemustele minu eluskaalas.  Minu Tallinn on nõme. Teiste Tallinnatest ei tea ma midagi. Subjektiivne ühmamine, mis muud.

Üks variant on muidugi mitte vajutada "Avalda". Võtan seda tõdemust edaspidi arvesse. Vähem negatiivsust, see on minu eesmärk!



Miks ma aga siia täna kirjutama tulin on seeõttu, et ma tahtsin sulle öelda, et mul läheb hästi.

Viimastel päevadel ma olen olnud õnnelik. Ei ole minuga midagi kardinaalset juhtunud, lihtsalt leidsin natukene rahu. Siis kui ma viimati end siin välja elasin, siis mul oli tõesti raske. Tahtsin midagi hinge pealt maha saada. Sain.

Õppisin viimastel nädalatel, et on väga värskendav olla haavatavas positsioonis. Selles mõttes, et lubada endale seda ja jagada seda infot ka teistele. Hakkad nägema asju teisiti, väärtustama seda, mis sul on. Paned tähele kõiki neid toredaid inimesi, kes häid sõnu tulevad ütlema, naeratusega õlale käe panevad.

Eks me kõik kardame näida teistele inimestele olevat kõike muud kui täiuslik. Mina tundsin küll end väga piinlikult, kui ma oma tööst ilma jäin. Nõrmenips saatuselt. Aga siis sain ma kiirelt toibutud ning mõistsin, et mis siis - elu läheb ju edasi. Maailmas töökätest puudu ei ole. Mis ma siin valehäbitsen ning ennast haletsen. Natuke peab seda endale lubama, ent kauem kui viis minutit sellega tegeleda on küll liig, mis liig. Ei tee sa muud kui vaid enesele auku kaevad.

See postitus on täielik pudru ja kapsad ma ütlen sulle, sest nii raske on kirjutada headest asjadest. Mul on rammus vingusõnavara, aga kui tarvis on tasakaalu säilitamiseks teistmoodi juttu teha, siis üldse see ei taha käima saada. Järgmise korrani, luba ma kogun end, las ma kasvan.





Muide, tegin oma lugejatele lugejauuringu. Kui soovid minu blogile tagasisidet anda, siis kolme minuti pikkuse uuringuga seda on sul võimalik teha. Selle leiab siit: https://forms.gle/iXRYLJ3BSEc2MQYp7 

Kommentaarid

Populaarsed postitused