MA OLEN LUKUS JA MA EI TEA KELLE KÄES ON VÕTI

Vot kus lops kui nõme asi just juhtus. Sain omale paar nädalat tagasi töökoha. Kandideerisin, käisin tööintervjuul, tegin teste ning nädal hiljem sain telefonikõne, kus pakuti mulle tööd. Tore! Hakkasin kohe oma elu planeerima. Kuna töökoht, mille sain, oli Riias, siis jõudsin juba end häälestada nii, et jään septembri lõpuni kindlasti Riiga. Kui töö mulle meeldib, siis võtan vaheaasta ning töötan ja kogun raha. Töökoht, millele ma kandideerisin oli alles loomisel, seetõttu mulle lubati, et helistatakse kahe nädala jooksul. Siis antakse rohkem informatsiooni ning allkirjastan lepingu. Nüüd paar päeva tagasi, kaks nädalat hiljem, sain teada, et kõnealust töökohta siiski ei looda. Ma olen tööta.

Olin sest uuest informatsioonist igati löödud. Kaks nädalat niisama passimist, mis oleks saanud kulutada töö otsimisele. Ent ma keeldun midagi taga nutmast, läks nii, sest pidi minema ja ongi kõik. Mis mul sest tööst, leian midagi paremat. Ja kindlasti ka leian. Nina püsti!

Sellegi poolest olen ma nüüd igati ebameeldivas seisus, sest ma ei tea mida edasi teha. Mind on lukku pandud ja ma ei tea kelle käes on võti.

Kohe kui ma teada sain, et ma ei saa lubatud töökohta, siis asusin ma töökuulutusportaale läbi kammima ning saatsin ka omast initsiatiivist paari kohta oma CV. Proovin saada tööd nii Riias kui ka Tallinnas - eks näis, kus näkkab. Selle kuu lõpuks peab mul olema töö.

Miks ma tunnen, et ma olen lukus on seetõttu, et mul ei jää praegusel hetkel muud teha kui oodata. Mul pole mõtet minna Riiga, sest äkki kutsutakse mind teisipäeval Tallinnas tööintervjuule. Mul pole mõtet jääda ka Tallinna, sest äkki kutsutakse mind Riiga. Ei saa ma ka midagi muud planeerida, sest mind hakatakse ju kutsuma, kui hakatakse.

Praegu aga näib, et paslik on jääda Tallinna. Venitada oma siinolekut kuni saab. Sest mul on palju suurem tõenäosus saada tööd Tallinnas. Kandideerisin rohkematele kohtadele Tallinnas kui Riias. Sest Riias on tarvis näiteks kohvikus töötades osata läti keelt, mida ma ilmselgelt ei oska. Ja Lätiga on see jama ka, et kohati on seal palgad ikka väga nirud.

Oletame näiteks kui ma ei saa erialast tööd või midagi muud natuke ... erilisemat? ja peaksin minema näiteks suveks Rimisse tööle, siis Lätis seda teha on täiesti mõtetu, sest palgad on lihtsalt kaks korda madalamad. Aga! Mu süda on pooleks murdunud, sest ma ei taha veeta oma suve Tallinnas. Ma olin ju arvestanud, et ma jään Riiga veel neljaks kuuks. Seal on mu sõbrad ja ausalt öeldes Riiast on saanud minu kodu. Mind justkui rebitakse sealt ära. Ma ei suuda jätta rabelemist.

Senikaua mul polegi muud teha kui oodata kuni keegi kutsub mind tööintervjuule kas Riiga või Tallinna, ei saa ma isegi enda "vabadust enne vangipõlve" nautida, sest miks raisata raha ja aega Tallinn-Riia vahel sõitmisele, kui kõik on veel nii lahtine. Aga minu aeg ju tiksub! Minu Riia aeg pudeneb näppude vahelt.



Milles mu dilemmad täpsemalt seisnevad:

Riias elamiseks olen ma nõus tegema tööd, mis ei ole eriti vaimustav. See oleks justkui kompromiss sellele, et ma saaksin sinna veel natukeseks jääda. Aga samas ma ei soovi ka teha sellist tööd, kus ma pean oma aega kulutama ebanormaalselt palju, nõnda, et mul poleks aega oma sõpradele ja Riiale. Mõistlikum on seda teha Tallinnas, sest selle kogemusega saan ma vähemalt raha tulevaste kogemusreiside jaoks. Ehk isegi on mõistlikum töötada Tallinnas, rohkema palga ja väiksema ajakuluga ning käia Riias oma sõpradel külas?

Riias meeldiks mulle ka seetõttu töötada, et ma soovin seal tulevikus pikaajaliselt elada. Praegu erialaste kontaktide leidmine oleks hea soojendus. Ja kui ma seda ei saa, siis välismaal rutiinse ja igava töö tegemine on alati toredam kui kodumaal. Kui näiteks keegi halvasti ütleb, siis ega sa ei saa ju aru et südamesse võtta. Kõik on lust ja lillepidu.

Tallinnas häirib mind see, et see linn ei meeldi mulle, see ei ole minu kodu. Tartus sain ma aru kui väga Tallinn mulle vastukarva on. See on külm, sisutühi linn, kus kellelgi pole sinu jaoks aega. Tartus aga näed tänavanurgal sõpra ja sa lähed temaga KOHE kohvile, mitte ei lepi aega kokku järgmiseks kuuks. Pealegi mu sõbrad ei ole enam siin. Tallinna jäädes tekib mul naha alla tunne, et mul pole ei kodu, sõpru ega tööd, mida ma teeksin südamega. Mis mulle siis kätte jääb? Raha. Resurss, mis kodu, sõprade ja eneseteostustundeta on pole midagi väärt. 

Kommentaarid

  1. Uuhh, soovin edu! Kas tohib küsida, mis erialal tegutseda sooviksid? (pole blogist varem silma jäänud)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused