MÄNDIDE JA PÄIKESE JA RISTIKHEINA SEKKA



Ma otsustasin, et kui ma nüüd midagi tahan osta, siis ma ostan selle vaid kasutatult või teen ise. Mul on juba pikemat aega olnud tarvis kotti. Jäi mulle üks siis kusagil netiavarustes silma, mistõttu võtsin ma kätte ja proovisin sarnast ise teha. Paar päeva nokitsesin ja sain teise valmis. Ja tead kui uhke ma pärast olin? Praegugi silitan seda silmanurgast. Nii kena ja ilus ning mis peamine, minu väikesed käekesed tegid selle valmis. Valisin ise materjali (džuudist lõng, toodetud Lätis) ja tegumoe, tegin lõike (zero waste stiilis muidugimõista) ning valmistasin selle enda oskuste ning konditööjõuga. Tulemus fantastiline nii esteetiliselt kui ka eetiliselt. Olen rohkem kui rahul. Olen oma uue kotiga ekstaasis. 

Kuna sedatüüpi kotid on hetkel aga moes, siis ma tahtsin täna korraks läbi käia ühest suvalisest kiirmoebrändi poekesest, et vaadata teiste sarnaste kottide tehnoloogiat. Ma ei teadnud, kas nimelt minutehtud sangad vastu peavad. Mind huvitas kas ka tööstus teeb sama tehnoloogiaga kotisangu või on neil midagi huvitavat pakkuda. Käisin siis Reservedist kaks sammu läbi. Nägin sealsamas neid kotte, ühes ja teises kujus, kolmandas ja neljandas värvis. Ja tead mis juhtus? Mul oleksid justkui põlved nõrgaks läinud, sest kõikide nende säravate tulede valguses ei näinud minu kott enam see kõige ilusam välja. 

Kui ma oleksin oma koti sinna unustanud, võinuks mõni hooletu klient arvata, et see on poekraam ning hakanud hinnasilti otsima. Ei olnud mu kotil midagi teistega võrreldes viga, ei olnud too ka kuidagi alaväärsem. Lihtsalt minus kasvas üks imelik ebakindluse ussike. Mõistsin, et keskkond, kus ma viibin, ei väärtusta minu kotti ja pole grammigi oluline kui tore mu kott võrreldes nende teistega on. Seal loeb ainult see, kes on kõige ilusam ja asi ants. Aga mis maailm see küll ometi on? Sellise pinnapealsuse vastu ei oska kohe midagi kosta. Ei oska midagi tundagi.

Šokiseisundis midagi ei ratsionaliseerita - pärast mõtestad. 

Kohe, kui ma oma põlvedes seda kentsakat tunnet tundma hakkasin, kõndisin ma poest välja. Ei tahtnud ma teiste kaupluste vaateaknaidki oma silmanurkadesse lubada. Miks? Sest suured kauplused oma odava kraami ja hullutava erinäolisusega on nakkushaiguste pesad, mis haaravad ja haavavad igaüht, kes sinna lähedale satub, ning neelavad endasse need, kes kauemaks peatuvad. 

Näib, nagu poed eemaldaksid meist liigesed ja selgroo, tahtes need ühe odava materjaliga asendada. Nad õõnestavad meid nii, et ise ei pane tähelegi. Alles siis, kui sest ohtlikust tsoonist välja astuda - mändide ja päikese ja ristikheina sekka - mõistad, millest sa ilma oled jäänud. 

Kommentaarid

  1. Aga pilt kotist?:)
    Hea meelega piiluks ka loo peategelast...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused