NÄDALA TOIT JA MINU PRÜGI

Selline on meie toiduvarud järgmiseks kümneks päevaks. 2 mõtetut pakendit. Tallinn 2016

Eilsel hilisõhtusel poeskäigul ei planeerinud me ühtegi sööki ette. Tehniliselt võtsime lihtsalt seda, mida võiks nagu süüa. Lauris võttis brokkoli ja tomatipasta, mis mõlemad on üpriski totakas kile ja metallülikonnas. Lubasin talle seda, sest et kilesse pakitud röstsaia veensin ta rimi ahjuküpsetatud saia vastu vahetama. 

Mis meil siis järgnevateks päevadeks olemas on: pool purki kodutehtud kirsse, 2 avokaadot, päikesekuivatatud tomatid, melass, mustikasiirup, borkkoli, kaks sidrunit, laim, brüsseli kapsad, šampinjonid, kaks fenkolit, paar kilo kartutleid, mõned küüslaugud, bataat, seller, porgandid, kolm väikest suvikõrvitsat, valge redis, kuivanud tšillikaun, suur ingverijuur, paar kilo kiivisid, ananass, kaks mandariini, üks kole pirn, kolm erinevat sorti õunu, apelsinid, üks kookos, kaks granaatõuna, hunnik rediseid, kaks paprikat, linaseemned, merevetikad, tatar, riisijahu, nisujahu, mõned tomatid, pasta, kaerahelbed, lima oad, põldoad, kuivatatud piparmünt, kuivatatud salatiõied. 


Viimane toiduarve läks kokku 44€ ehk paar eurot natuke liiga palju. Tallinn 2016


Olles nüüd taas üle pika aja koolis (mul oli neli kuud praktika), nüüd aeg vaid pudeneb sõrmede vahelt. Pean end üheksa-kümne aeg magama sättima, sest muidu ma ei suuda end hommikul käima lükata. Peale töise elurütmi ei viitsi ma üldse süüa teha. Hommikune puder on õnneks lihtne. Pühapäeval lõdvestasin oma närve koristamisega. Sorteerisin ja organiseerisin terve päeva. Sain igasugustest asjadest lahti ja tekkis taas uut ruumi ning vabadust. Mis sa arvad, mitu asja leidis oma tee prügikasti? Ainult üks! Üks väike läbipõlenud lambipirn. Kui palju sul kevadpuhastusel kraami prügikasti täidab?

Tekstiilijäätmed

Kolm prügikotitäit tekstiilijäätmeid, elektroonikat jms ootavad vanematekoju viimist. Seal saavad nad uue elu - terved riided saavad uue kandja. Mul on vennale koduskäimiseks üks kardigan ja ühed püksid. Siis on mul paarkümmend silmuskoeeset, millest mu ema koob vaipu. Isale on mul metallesemed - konservipurgid, mererannast korjatud õllekorgid jne. Teed lähevad vanametalli kokkuostu. Vanast elektroonikast on mul isale pakkuda ka mõned juhtmed. Kui ta neid ei soovi kasutada, oskab ta need ise ümbertöötlusesse suunata. Igasugused muud kasutamatud kangatükid lõikame parajaks ja sõlmime, katame õlisse ning paneme purki. Nendega on hea kamina alla tuld teha.

Varem olen ma viinud oma rõivad H&M rõivakogumissüsteemi. Kokku kogutud tekstiili saatus jaguneb kolmeks: uus omanik, taaskasutus, ümbertöötlemine. Mina soovitan terved ja veel kandmiskõlblikud rõivad anda ära FB tasuta asjade gruppides, pakkuda oma sugulastele, naabritele või viia kohalikku kaltsukasse, uuskasutuskeskusesse vms. Tekstiilijääde soovitan viia H&Mi, kuna Eestis puudub tekstiili ümbertöötlussüsteem. Tervete riiete Poola saatmine ja seal sorteerimine, hoiustamine, ladustamine ning uuesti kuhugi transportimine on mõttetu, kui Eestis on see võimalus olemas.

Hea lahendus vanadest riietest lahti saamiseks on panna need muidugi müüki. Minul on basaar äppis kasutaja (#shoppamukapis) - seal on mõnus šopelda ja oma lahedate kasutatud riiete pood üles panna. Läbi selle rakenduse olen ma umbes aastaga teeninud üle 100€, tore pisike taskuraha. Olen mõelnud ka sellele, et Eestis ei toimu koduhoovimüüke. Kirbukad on tihtipeale osalustasuga ja vajavad transpordivahendit. Igas linnaosas/ linnas ei toimu vana kraami festivale, kus oma ukse eest paaritunnine äri püsti panna. Helsingis igakevadise suurpuhastuspäeva raames seesugune tore ettevõtmine aga aset leiab. Olen oma mõtteid mõlgutanud, et peaks ikka oma korteris ühe Shoppa mu kapis ürituse tegema. Pakuks küpsiseid ja ehk satuks ka toredate inimestega kokku. 

Paber

Paberi kogun ma eraldi, nendest teen ma uusi lõikeid. Millele kannatab veel peale printida, saavad osa minu konspektist. Veel gümnaasiumis käies panin ma oma arvutiklassi printeri kõrvale vanapaberi korvi, kuhu inimesed said oma pabereid panna ja võtta, millele veel teisele poole printida sai. See toob taaskasutamise võimaluse ja sellesse panustamise kasutajale otse nina alla.

Raamatud oleme viinud hoiuraamatukogusse või andnud mõne kunstiprojektile kasutamiseks (viimati sai NO99 oma noosi).

Pakendid

Kõik vanad siirupipudelid, kanistrid jms pandipakendisüsteemiringluses mitteosalevad anumad viin ma Mahemarketisse, seal saavad inimesed koju lahtiselt ostetavaid puhastuvahendeid viia. Kuigi jah, keegi seal ei reklaami, et seda teha tohib, aga salaja võin ju vabalt sinna vahel midagi poetada. Pealegi tekib mul neid keskmiselt üks kuus, kui sedagi. Ma ei usu, et sedamoodi panen ma vastutuse kellegi teise õlule. Olen ju isegi sealt pudeleid kaasa võtnud, et nõudepesuvahendit osta. Viin nad sinna puhta südametunnistusega tagasi. Miks mitte pakendikonteinerisse? Kus sinu lähim puhta pakendi konteiner asub? Tead sa üldse palju neid Eestis on? Ülivähe. See ei tähenda muidugi seda, et neid kasutama ei peaks. Aga miks ma peaks oma lõdva prügipüksikummi lõdvaks laskma? Nii võiksime ju kõik samas rütmis iga kord uue puuviljakotiga poest söögikraami tuua. Ometi on need paljudes riikides keelustatud - mis ökohullud küll sellega hakkama on saanud??

Samamoodi olen ma viinud poodidesse tagasi ilusaid ühekordseid puuviljakotte, mis ikka ja jälle meie kööki satuvad. Ja mitterullist kottide võtmist olen näinud ikka küll. Ka siin võib väita, et ma lükkan oma tarbijavastutuse enda õlult minema. Mina neid kotte oma kööki ei tassi. Küll satub neid minu korterikaaslaste, sõprade, külakostitajate jms tegelaste kaudu. Ma võtan enda õlule justnimelt t e i s t e inimeste vastutust pakendiküsimustes.

Muu kraam

Ülejäänud mulle mitte vajalik sai postitatud tasuta asjade äraandmisgruppidesse facebookis, enamikele asjadele on juba järgi tuldud. Pakutavaks kraamiks oli kaks dumpsterdivinguretkest saadud exit silti, paar meetrit aknatihendit, kangaliim, bürootarbed, tualetttarvikute kott, mullitaja, lauakatted jms. Keegi oli facebookis kommenteeriunud mu fotot, et ma peaksin hoopiski prügikasti muretsema. See pani mind põlema! Hea näide, kuidas inimesed ei taju tõsiasja, mis on nende prügijäätmete saatus. Ma ei saa enesele seesugust lugupidamatust, ignorantsust ja mugavust lubada - keegi ei tohiks. Tasuta asjade äraandmise grupid on parem lahendus uuskasutuskeskustele ja kaltsukatele, vähemalt see leevendab nende koormust. Seetõttu hoitakse kokku rendipinnakuludelt, elektri- ja vee arvelt. Kõigest sellest võidab otsejoones inimene - ei tehta mõttetut tööd (nende töötundidega saab midagi muud indiviidile ja ühiskonnale kasulikku teha) - ja seejärel keskkond. 

Ka Laurise vanematekoju tuleb mõningat kraami viia. Need pole meie asjad. Nende eest ei saa mina otsuseid langetada. Mida vähem on meie ümbruses tarbetuid asju, seda lihtsam ja odavam on kodu koristada. Ruumi rohkus annab võimalusi mõni lahe projekt ette võtta, teha joogat, tantsida, korraldada üks lahe pidu. Rääbu saab ka nii vingeltrõõmsalt toas ringi kimada.

Mina prügi küsimas

Olen küsinud ja saanud ettevõtetelt nende prügi endale (ehk võtnud suurorganisatsioonide vastutuse oma õlgadele). Millega mind on kostitatud? Umbes 100 kangarulli toorikut (suur auto kärutäis), tuhat munaresti, lõputus koguses papist päikeseprillikarpe, kingakarpe, riidepuid, 10 cm diameetriga vaibast rõngaid, minigrip kotte, juhtmeid, kangajääke ja kõik mis veel. Olen hoistanud neid oma vanematekodus, enda korteris ja üritanud neist sõna otseses mõttes prügimäele minevate asjadele leida uut elu. Mitmeid kordi olen ma käinud lasteaedade, koolide, suvelaagrite ja huviringide kunstiõpetajaid käsitöökõlbulike asjadega varustamas, võtnud ette ise lahedaid projekte või lihtsalt neid enese juures hoiustanud, kuni jõuab kätte päev, mil need taas kellelegi kasulikud võiksid olla. Hea prügi peab tihtilugu laagerduma. Miks osta lasteaiarühmale meisterdamiseks värvilisi pabereid ja kartongi, kui meil on metsikus koguses igapäevaselt tekkivat tootmisjääki, millest saab ka munatepühadekoratsioone ja isadepäeva kaarte valmistada?

Üks kommentaar: Ohjahhh, lausa kurb lugeda. Prügi poodi tagasitassimine või sõprade-vanemate juurde sokutamine ei ole mingist otsast öko. see kui inimene kuhjab vanaelektroonikat kuhugi vanemate jurude nurka on lihtsalt sama kui ma koguks prügi oma hoovi ja ei lase seda sorteerimisse viia. vanatehnik atuleb viia kogumispunkti, kus see lammutatakse ja taaskasutatakse nii suurel määral kui see üldse on võimalik. Klaas ja plastpakendid mida pandiga ei koormata lähevad samuti taaskasutusse. plastpudelid granuleeritakse ja neist tehakse uusi tooteid. nende sokutamine kuhugi poodi on suht vastutustundetu käitumine ja prügi teiste kaela lükkamine. Anonüümne. 02.03.2015 Nullkulu.ee//2016/03/nadala-toit-ja-minu-prugi.html

Viimasel ajal olen ma saanud palju tagasisidet ja rääkinud-kohtunud väga huvitavate inimestega nullkululise elulaadi teemadel. Eelpool olev siia blogisse potsatanud mõte toob välja selle, mida nullkululine elu ei ole ja mida selleks kindlasti lugeda ei saa. Kahju aga, et ma pean seesuguste valekuvandite (ökoelu elamine on ekstreemsus, uus mööduv trend, enesepettus jne) vältimiseks igas oma kirjatükis seletama lahti terve oma elu, kõik oma põhimõtted, avama kõik majanduslikud näitajad (kellega ja kuidas elan, kus ma töötan, milline on mu sissetulek, kuidas mu vanemad mind aitavad, kui palju mul sõpru on, kui palju ma kaalun, miks ma prille kannan... ) jne. Seda tegemata võib jääda kuvand, et "lapsest saadik prükkar" vaid kogub kümne küünega omale igasugust prügi kokku ja nimetab enda ideaale lihtsalt edevate siltidega - antud juhul siis nullkululine elu (mida ma korduvalt väitnud olen, ei ole olemas!). Ma tahan just võidelda üleliigse vastu, ma tahan õppida ja kasvada ning ka teisi selles suunas suunata. Olen uhke selle üle, kes ma olen. Ma tean, et ma ajan õiget asja. Jah, teen seda oma maailmas, üksikindiviidi tasandil linnas. Tahan ikka käia teatris, olla telefoniga pinterestis, maalida silma peale lainerijoont, lugeda raamatuid, käia reisimas, süüa kummikomme, olla normaalne tüdruk. Aga ma ei saa seda taluda keskpärases ignorantsuse ükskõiksuses. Ja seepärast mulle tõepoolest, siiralt ja kogu oma südamega meeldib tegeleda inimtegevuse jäätmetega, mitte ainult minu enda, vaid ka suurtööstuse (Prügimeistritööpositsioon oleks väga lahe!). Muidugi on pakendite ümbertöötlemine tervitatav ja väga õige tegu, ega vahel saab neist asjadest ka midagi vahepeal teha. Ühekordse pakendi ümbertöötlemisvõimalus ei nulli ära selle toote tootmiskulusid. 

Kommentaarid

  1. Mul ei mahu pähe - kuidas sa nii vähe ja pildi järgi ühekülgselt sööd?? Ma oleks sellest 3ndal päeval nii tüdinud (ometi ei söö ma liha ja kala). Ja kuidas kogu see kraam 7ndal päeval juba kuivanud pole? Ma suudan osta max 3 päeva ette asju, aga siis ikkagi lipsan teisel päeval poest läbi, sest tuli hoopis mu isu :D Mul peres muidugi rohkem inimesi ka, kellega arvestada (vist..).

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Taimedest saab enam vähem kõike kokatud. Kaerahelvestest ja sojaubadest teen ma piima, jogurtit, pudinguid. Ubadest-hernestest igasuguseid võileivamäärdeid, aedviljakotlette, pastakastmeid. Kuigi jah, B12 vitamiini võtan ma küll.

      Aga mis puutub kuivamisse, siis valin meelega osad aedviljad ja puuviljad toored. Ja olenevalt vajadusele on osad siiski külmas-pimedas. Rohelised paprikad on teadupoolest odavamad kui punased või kollased. Ostan näiteks neid ja nädala lõpus on nad punased :) Muidugi peab ka arvestama, et puuvilju ja eriti aedvilju ei jäta banaanide kõrvale küpsema.

      Kustuta
  2. Tubli ettevõtmine! Jään huviga ootama uusi postitusi

    VastaKustuta
  3. Nii, kas lambipirne ei anna kuskile sorteerimisse viia? Mida teha vana kosmeetikaga (šampoon, jumestuskreem)- ka prügikasti või kuskile sorteerimisse?

    Igasugused muud kasutamatud kangatükid lõikame parajaks ja sõlmime, katame õlisse ning paneme purki - sellest võiks veel lähemalt pajatada!

    Aitäh!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui šampoon ja kosmeetika on plastpakendis, saab need puhtaks pesta ja puhta pakendi konteinerisse viia (teine teema on see, kui lähedal see sulle on ja kas üldse on...). Klaaspakendis jumestuskreem ikka klaasikonteinerisse. Vahel ma olen vanu savi/portselannõusid vastu asfaldit puruks löönud ja kuhugi teekatteks puistanud... Hästi lõbus!

      Mina olen aga tegelikult aastaid (viis-seitse!) šampoonipudeleid kogunud. Ma olen lõiganud neid litriteks kangakaunistamise puhul, siis olen ma neid kuumaõhupüstoliga modifitseerinud eheteks jms. See on hästi mõnus materjal, millega töötada. Kõige suurem projekt, mis mul käsil on olnud, on kotttooli sisutäite kogumine. Mul on sõprade-tuttavate abiga kogutud kindlasti paarsada šampoonipudelit, mis on tükkideks lõigatud ja ootavad kotttooli katte õmblemist. Kahjuks aga aastatepikkuse kogumisega on neid ikka liiga vähe. Nii mõnus on panna oma käsi selle prügikoti sisse, kus mul need väikesteks neljakandilisteks tükkideks lõigatud plastitükid on. Ülimõnus!

      Kustuta
  4. Jaa! Ootame pilte neist sõlmitud (misjaoks sõlmitud ja kuidas) kangatükkidest, mida süüteks kasutada.

    VastaKustuta
  5. To Unknown
    Lambipirnidega on sedasi, et neid ei soovita riik enam üldse kasutada ja tahab ära keelata. Hõõglambipirnide asemel LED-lambid, mille kasutusea lõppedes saab viia tagasi kauplustesse. Kauplustes on kogumiskastid patareidele ja lampidele (v.a hööglambipirnid)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma kasutan ka LED-lambipirne. Selle üksiku leidsin ma tegelikult kapinurgast - eelmine omanik ei osanud sellega muud teha, kui silma alt ära peita. Pirn on muidugi alles ja otseselt prügikasti poole see ei läinud. Olen kuulnud jah, et lampe saab kauplustesse tagasi viia ja oli ka see minu plaaniks. Lihtsalt ma tõin selle välja kui ainsa toote, mida mina ei ole suuteline suunama otseselt uuesti kasutusele, see läheb hoopiski ümbertöötlemisele. Kui ma läheneksin sellise nurga alt, siis ostaksin ma puhta südamega kõike pakendatut. Seda seepärast, et pakendid puhtaks pestes saan ma need pakendikonteinerisse viia. Aga saab ka ju teisiti, ringiga minemise asemel otse.

      Kustuta
    2. Võid ju elada küünlavalgel või kasutada õlilampe :D, kui õlist küünalt ei viitsi meisterdada. Ehkki õlilambi jaoks vist tavaline toiduõli ei kõlba, sest tornilaternate jaoks müüakse mingit erilist lambiõli...

      Kustuta
  6. Just läks prügikasti katkine rattalukk. Neid kulub mul palju. Peab vist kallima ja vastupidavama ostma... Alternatiiviks oleks vist robustne kett?

    VastaKustuta
  7. Muidugi ei osta ma tööstuslikku rattaõli. Kasutan toiduõli ja mitte suvalist, vaid extra virgin oliiviõli, mis teeb mu rattasõidud eriti ökoks :D

    VastaKustuta
  8. Kas sa viid poodi tagasi need "ühekordsed" tavalised kilekotid? Vahel on jah neid poodides. Ma pole kahjuks elusees näinud, et keegi võtaks juba rullist lahtirebitud koti. Neverever. Usun, et need korjab mõni töötaja kokku ja paneB prükki. Ja poes nad kohe kindlasti prügi ei sorteeri :) :)
    Mis pakendisse te panite Rimis selle lahtise saia? Need saiakeste paverkotid tunduvad vahel hirmsamad kui kile ise- need on kuidagi kiletatud, need pole paber :)
    Tead sa midagi jalanõude äraviskamisest? On nende jaoks mingit head ja õiget kohta?
    Muidu tundud lahe :) peaks vist lugema hakkama :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil on meie kilekotipangas veel ülivanu rimi saiakeste kotte, see sai sinna sisse pandud. Oleks muidu kahesse saiakotti pannud - üks ühte otsa ja teine teise.

      See on huvitav, et osad kauplused prügi ei sorteeri. Suurest kaubanduskeskustes on rentnikel kohustuslik prügi sorteerida, kõik vajalikud konteineridki on olemas. Sellest olenemata ei huvita see enamjaolt kedagi.

      Ma tean, et H&M rõivakogumiskampaania suunab kõik jalanõud mingisse allorganisatsioonile, kes nendega tegeleb. Kuigi otseselt rõivafirma jalanõusid ei kogu. Nende poliitika on see, et kui klient toob, siis need võetakse vastu. Muidu aga üritatakse vältida niipalju kui võimalik. Nendest jalanõudest tehakse minumeelest kas automatte jms?

      Kustuta
    2. Jah, kahjuks üheski kaupluses kauplusesiseselt prügi ei sorteerita (heal juhul kogutakse kilet, mis on kaubavirna ümber, et see euroalustel püsiks, kõik töö juures töötajate poolt söödud toidu pakendid lähevad olmeprügisse, samuti töö tegemise jaoks kasutatavate toodete pakendid), mis on ju tegelikult sülitamine seadustele, sest minu teada on prügi sorteerimine kohustuslik. Aga jah, eks suhtumine ole nii, et üksikisikule esitame sada nõudmist ja teeme vastavaid kampaaniaid, aga suurettevõtted on ju eristaatusega. Priid ka prügi sorteerimisest. Kellelgi ei tule pähegi neilt sellist asja nõuda.

      Kustuta
    3. Vaidlen vastu sel teemal! H&M näiteks kauplusesiseselt sorteerib prügi ja seda üsna tublisti. Seega ei saa väita, et ükski kauplus seda ei teeks.

      Kustuta
    4. Ja ma saan sulle suurepäraselt vastu vaielda. Miks saadetakse ümbertöötlemisele terved rõivapuud? Kuhu visatakse terved riiulid, kui lattu enam ei mahu? Miks ei saadeta kaupluste ehitamiseks üleliigsed tarvilikud rekvisiidid logistikalattu vaid visatakse ära (küsi selle kohta mõnelt visult, kes kauplusi ehitanud on ja kes on konkreetse poe meeskonnas olnud algusest peale)? Kas koristajad ikka viivad eraldi kilekottides papi, plastiku, biojäätmed, pandipakendi konkreetsesse konteinerisse? Tihtilugu visatakse need mugavalt ühte, eriti veel kui erinevad konteinerid on kaubanduskeskuse eri osades. Konkreetsest firmast rääkides räägime me siiski ühest konkreetsest kauplusest, mille juhataja, green ambassador, key müüginõustajad, osakonnajuhatajad ja visud ning tavatöötajad panustavad sellesse kõik korraga. Eestis on palju erinevaid HjaM kaupluseid, rääkimata maailma mastaabist. Ja isegi kui Eestis on üks selline pood, on see vaid silmapete.

      Kustuta
    5. Koristajaid ei maksa süüdistada, igas suuremas majapidamises on siseruumis eraldi prügikastid erinava prügi jaoks, kui majapidamine tegeleb prügisorteerimisega. Kui ei ole, siis tegelikult ei tegele, ega oota seda ka oma töötajatelt, olgugi et konteinerid võivad kusagil eemal olemas olla. Ega koristaja ei hakka ka ribadeks töötama ja ükshaaval neid sinna vedama. Miks nii on... eks nii on kaupluseketi omanikule lihtsam ja odavam, seepärast ei soovigi, et tema kauplustes keegi prügi sorteeriks. Üldse on äraviskamine ja vajadusel uue ostmine lihtsam ja odavam, kui taaskasutamisega jändamine.

      Kustuta
  9. Oih, seal, kus on kaks :), peaks olema kaks :(. Aga mis siin ikka negatiivsust levitada..

    VastaKustuta
  10. Ohjahhh, lausa kurb lugeda. Prügi poodi tagasitassimine või sõprade-vanemate juurde sokutamine ei ole mingist otsast öko. see kui inimene kuhjab vanaelektroonikat kuhugi vanemate jurude nurka on lihtsalt sama kui ma koguks prügi oma hoovi ja ei lase seda sorteerimisse viia. vanatehnik atuleb viia kogumispunkti, kus see lammutatakse ja taaskasutatakse nii suurel määral kui see üldse on võimalik. Klaas ja plastpakendid mida pandiga ei koormata lähevad samuti taaskasutusse. plastpudelid granuleeritakse ja neist tehakse uusi tooteid. nende sokutamine kuhugi poodi on suht vastutustundetu käitumine ja prügi teiste kaela lükkamine

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vastasin Sulle kirjutise sees. Üritasin end rohkem selgemalt väljendada.

      Kustuta
  11. Ma ei saa aru, kuidas saab kedagi häirida, et keegi teine (võimalikult) nullkululist elu elab, kuidas see kedagi teist segama peaks? Inimestel on ikka komme toppida oma nina igale poole..
    Mina olen aga sinust palju inspiratsiooni saanud ja tunnen nüüd süütunnet oma tarbimise suhtes, kindlasti kavatsen seda muuta!

    VastaKustuta
  12. Väga huvitav blogi! Meie elame viiekesi (kaks lapsevanemat ja kolm last) ka võimalikult vähese tarbimisega, aga pakendeid, ribadeks kantud jalatseid ja katkiastutud mänguasju kahjuks ikka tekib. Vähemalt on maal olemas kompostikast, kuhu kõik biolagunev prügi panna, ja ahjud, kuhu tuletegemise käigus pista paber ja papp. Olen kuskilt lugenud, et tavalises ahjus riiet põletada ei tohi, kuidas Sinu meelest selle asjaga on?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma ei näe mõtet, miks on tarvis uuesti kasutatavat toorainet energia tootmiseks suunata, kui sel on võimalik anda uus elu muul moel. Väikeses koguses, tule algatuseks minu vanematekodus me põletame tekstiilijäätmeid küll. Aga need on pigem filamentide kogud, ribadeks kantud sokiv vms väikest. Umbes 5 cm tekstiillist ribad sõlmime kokku, sõlme vahele on hea tekstiilipuru jms panna (minu õpingute ja tööga seda kahjuks vältimatult kaasneb). Hoiustame neid klaaspurgis toiduõlis, mõnes jääkkütuses. Tulekollet süütame nendega, kuna ajalehekraami enamasti maal kodus pole.

      Kahju küll, et Eestis ei ole tavatarbijal kasutuskõlbmatute tekstiilidega midagi muud teha, kui need anda mõnda garaaži õlilappideks, vaibakudujatele materjaliks, kooli proovitükkideks, ise midagi meisterdada vms. Teine võimalus on need läbi ainsa rõivakogumissüsteemi, mida pakub H&M, suunata ümbertöötlemisele. Aga noh, eks siingi on omad agad. Saadame oma vanad rõivad poodi (transport, sinu aeg, töötajate aeg), seal saadetakse need vahelaosse Poola, Poolast edasi sorteerimiskeskusesse. Seal on nendel rõivastel kolm saatuse õlekõrt. Kas antakse nad uuesti kandmiseks, kas suunatakse nad puhastuslappide jms valmistamiseks või siis ümbertöötlusesse. Peab ka mainima, et ümbertöötlusesse kõike ei võeta, sest tihtilugu on see kallis ja keeruline, ning võib ka juhtuda, et Eestist heasüdamlikult teele pandud riided põletatakse 1000 km eemal energia saamise eesmärgil. Kui mõistlik see on - ei tea, sest ring on liiga suur. Selle all pean ma silmas, et me ei tea kui efektiivne see programm on, sest et selles süsteemis on palju osalisi.

      See küsimus paneb tegelikult mu mõtted muud osas rändama. Miks teie perel tekib üleliigset tekstiili? Kangas on väga väärtuslik materjal. Tihtilugu hävitatakse materjale, mis vajavad seda vaid osaliselt või hoopiski mitte.

      Põletatava tekstiili puhul on kõige olulisem küsimus kas materjal on orgaaniline või anorgaaniline ning mis ainete ning tehnikatega on seda töödeldud. Seda aga tootemärgistus tarbjale ei paku, ning ainus viis teada saamiseks on võtta toojtjaga ühendust või siis lasta laboris testida selle aine keemilist koostist. Hästi lihtne reegel ahjus põletatavate asjade osas on minu jaoks see: kui seda saab oma aianurgas kompostida, võib seda ka põletada.

      Kustuta
  13. :D Tegid järelduse tühjast kohast. Koon müügiks kaltsuvaipu, nii et üleliigset tekstiili meil ei teki, pigem püüan sõpradele südamele panna, et auklikud T-särgid antagu mulle vaibamaterjaliks.
    Küll on aga nii, et kolme poisslapsega peres hävib igal aastal suur hulk teksapükse. Tavaliselt kulub kõigepealt auk vasakusse põlve. Lapitud riided on mulle vas-tu-võe-ta-ma-tuud, seetõttu kannab püksiomanik auguga pükse veel ainult kodus, kuni auk talle endalegi ebamugavaks muutub. Siis tuleb ema kääridega ja lõikab sääred ära - lühikesi pükse ma poistele poest ei osta! Kui lapsed äralõigatud püksisääri mängimiseks või meisterdamiseks ei vaja, maandub suurem osa säärest kaltsuvaibas, ainult õmblusekohad on tavaliselt nii tugevad, et neid vaiba sisse panna ei saa. Nii et ühest paarist pükstest tekib meil peotäis õmblusekohti, mis arvatavasti ei sobi ei komposti ega ahju. Lühikeste pükstena teenib üks püksipaar paremal juhul peale meie laste veel mitut poisikest - meie tutvusringkonnas on kombeks oma lastest jäänud kasutamiskõlblikud riideesemed järgmises suurusnumbris lapsele edasi anda.

    Muide. Elame maal. Kui 14 aasta eest sinna kolisime, küsisime maja müünud inimese käest, kuidas on korraldatud prügivedu. Selle peale öeldi meile, et normaalne on kaevata maasse auk ja prügi sinna matta (nüüd toimib ikka tavaline jäätmekäitlus, nagu tsiviliseeritud paigas kombeks). Kaevame juba 14 aastat maja ümbert vanu plastikust õlipudeleid, kõikvõimalikku klaasi ja täiesti uskumatut rauakolu välja. Sellel foonil ei tundu prügimäe idee üldse enam nii hirmus - kuigi muidugi ei peaks prügimäele visatama mida iganes, ja üldse võiks igaüks natukegi püüda prügitekitamist vältida ...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õmblusekohtadest teen ma oma vanematekodus tulealustusmaterjali, nagu ma eelmises kommentaaris vastasin.

      Maasse auk - nii kurb!

      Kustuta
  14. Maal ei sorteeri jah peaagu mitte keegi prügi. Igas külas võiks olla koht, kus on terve küla jaoks pakendi-, klaasi- ja vanapaberiprügikastid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. kindel et ei ole? minu maakodus viljandimaal on küll külamaja juures pakendikonteiner jms.

      Kustuta

Postita kommentaar