LOBA SIIA ÕHTUSSE



Ma ei ole üldse bloginud ja seda meelega. Tahan lasta mõtetel endas kasvada ja areneda, sest ma olen ühe ööpäeva elupikkusega liblikas. Ma ei jõuaks nii palju kirjutada, kui palju ma jõuan kahe postituse vahel muutuda. Olen pikalt mõelnud sellele, et ma tahaksin, et minu blogis oleks üleval ainult see üks ja viimane postitus. Kirjutan teist aina üle ja üle ja üle ja üle - niikaua kuni sellest esimesest pole isegi enam mälestust alles. Mina ise ju enam ei mäleta, kes ma kunagi olin, teised aga küll. Seega miks luua seda mustvalget logiraamatut, mis on nii ebaloomulik?

Oma paar nädalat vanas postituses kirjutasin kuidas luua asisust ja kuidas olla tegus. Ma tahan viimasel ajal ainult tegutseda, askeldada, sibida ringi, asjatada. Mul oleks peal justkui mingisugune maailmalõpu ärevus (ei, ma ei räägi siinkohal kliimahüsteeriast). Minu elus on midagi suurt muutumas, üks peatükk saab taaskord läbi ja algab uus. Hirm on tundmatuse ees - kas ma kolin jälle välismaale, seekord pikemaks, kuhu täpsemalt, kellega, kuidas. Elan siin Tartus ühekordsuse printsiibil. Suvel on vaja kõigest vanast lahti saada ja alustada uuesti. Suveni on küll õudsalt palju aega, aga ma ei suuda seda objektiivselt hinnata, sest mu nina tunneb kohe ära, kui miski ei ole mõeldud kestma. 

Ohh, kevad. Kui palju kordi ma oma elus uuesti alustanud olen? Uus elukoht, uued sõbrad, uued voodid, kapipealsed, ahju kahhelkivid, vaibad, sahvririiulid. Mingisugused kummalised asjad on jäänud püsima, nagu spotify playlistid või kõvaketas suure posu fotodega. Kõik muu muutub, on asendatav, kohaldatav, ajakohastatav.

Mina muutun ka. Mulle näib, et viimase aastaga olen ma seda teinud kohe eriti. Need muutused on käinud kolmes etapis: London, Riia ja Portugal, mida omakorda võiks nimetada Pausiks, Kasvamiseks ja Kinnituseks. Tartu paneb sellele kõigele punkti, mis tuleb küll tunnistada, kõigub vahel küsimärgiks.

Kommentaarid

Populaarsed postitused