TARTU. PÄEV 7

Üles ärgates oli päike täitnud minu toa. Eilne õudne sombus ilm tänasesse kaasa ei tulnud, mis tõotas vaid üht - tuleb hea päev. Kevade sünnipäev! Kuigi, olgem ausad, ega eriti ma neil päevil midagi teegi. Päeva tipphetk ehk ongi soe päike. Proovin küll üht koma teist, aiatöödest pusle kokkupanekuni, ent enamik minu toimetamise energiast läheb muretsemise hajutamiseks.

Tänasesse tuleb aga peale ereda päevavalguse ja soojuse kaasa ka eilene paaritunnine majakaaslastega teetassitagune. Hetkeks sai panna pausi ja tunda end tavapäraselt. Vaadata võõraid silmi ja naeratusi, kallata kellelegi kannust teed, küsida tobedaid küsimusi, teha nalja. Mis aga kõige olulisem - suhelda ning jagada end. Päris ehtsalt kommunikeerida ilma ekraani, maski või klaviatuurita. Rääkida korraks muudest maailma probleemidest või enda elurõõmudest kui see, mida meedia täis on. Inimkontaktid on olulised! Ei, mitte ainuüksi olulised vaid eluterveks eluks vajalikud.

Kuidagipidi on juhtunud nii, et ma olen nädal aega üksi kodus olnud ja vahetevahel võib siin ikka väga üksildaseks minna. Poeskäik on üks väheseid normaalsuse hetki - teha midagi tavapärast inimeste seltsis - , kuigi see on vaid silmapete, sest kogu pood on täis valusat ärevust ja ebahumaanset kaugust. Aga mis seal ikka, eks? Kõik möödub.

Eile muide juhtus üks huvitav asi. On ilmselge, et viimastel päevadel on minu elutempo drastiliselt muutunud. Sellega ühes on vähenend inforikkus ja müratase. Ma keskendun palju paremini. Näiteks vaatasin ma eile ühe oma sõbra fotosid ja sain koheselt aru kui intensiivselt ma neid enese sisse ahmitsen. Lasin end fotode meeleoluga ühte langeda. Tundsin nagu minagi istuks kesksuvel verandal, diivanil kõrval on end kerra tõmmanud võõras hall kass. Kui varasemalt oleksin ma neid vaadanud, vaevu noogutanud, et ka mina olen kunagi nii istunud, siis seekord ma istusingi. Võtsin hetke ja olin selles fotos, mis sest, et see foto ei ole mina ja selle jäädvustamise hetkes ei ole ma samuti olnud. Ei tea ma tegelikult midagi sellest kassist, pole kordagi näinud toda pleekinud kattega diivanit ega pole mul aimugi, kus võiks olla just see veranda. Aga ometi seal ma istusin.

Ka õhtuti enne magamaminekut raamatut lugeda on kerge. Igapäevane pabistamise seisund on kadunud. Ma ei pea kusagil järgmine päev olema, mu kohustused on viidud enamjaolt nullilähedaseks, telefonis midagi head nagunii ei toimu (siit minu järgmise postituse idee - kas üldse kunagi seal midagi head toimubki), et seda nipetnäpet iga 20 loetud lehekülje tagant kontrollida, jne.

Lihtsad rõõmud tulevad tagasi. Näiteks üleeile tegin ma lõket ja täna viisin haigele sõbrale aiast korjatud märtsikellukesi. Need tegid mind nii rõõmsaks! Lõke ja vaasikorjatud märtsikellukesed.


Kommentaarid

Populaarsed postitused