TARTU. PÄEV 8



Täna oli hästi rahulik päev. Tavapärasem, kuigi ega see sündmusrikas polnudki. Algas mingisugune rahunemine, leebumine, leppimine. Kui eile mind veel ärritas see, et ma ei saa kuhugi minna ning kõik on pea peale pööratud (ma ei saa teha oma lõputööd, minu arstiajad tühistatud, Berliinireis lendas vastu taevast, minu erialavalik ei soosi mingisugust turvatunnet, minu kui vabakutselise sissetulek kadus ära, kliimaprobleemid kujunevad taaskord teisejärguliseks jne), siis tänaseks oli äng kuhugi eemale taandunud.

Eks negatiivsete tunnete raugemisele aitas tugevasti kaasa see, et ma aitasin oma koolivennal eile öösel kodutöid teha nagu kõik oleks tavapärane. Noh, tead ju küll neid hetki kui öösel palehigis oma essee kallal nokitsed ning enda varasemat distsiplineerimatust kirud. Selliseid momente on vaja. Kasvõi nahutada kedagi, et too on oma asjad viimasele minutile jätnud. 

Oi kuidas ma tunnen puudust praegu säärastest mõtetutest igapäevamuredest. Selle asemel proovin ma meeleheitlikult vaadata armastatud filme, kududa salli, alustada uut hobi, panna puslet kokku, teha nullist ise pastat. Siin kodus on ju kõik hästi ning tore, lihtsalt see kontrast üleüldise olukorraga liialt kibemagus. 

Tänaseks edusammuks aga loen selle, et ma võtsin end kokku ja hakkasin lõputööd kirjutama (õlalepatsutus isendale). Lisaks on tore see, et sain end liigutada. Tegin aiatöid, panin verandale istutuskastidesse juba esimesed maitsetaimed. Loodan kohe rohkelt see suvi erinevaid asju kasvatada, sest et aed on meil ju suur. Minu prioriteet on käsnkõrvits kasvama saada, eks siis näib kuidas see mul õnnestub. Hirmsasti tore oleks ka ju igasugust muud kraami saada - ube, herneid, tomateid. Mida aga senikaua oodata? Mida ühelt pikaks veninud päevalt-nädalalt-kuult loota? 

Kommentaarid

Populaarsed postitused