PÜÜDES HETKI


Viimastel nädalatel on toimunud üks suur jooksmine, sibimine, rutt. Maailm on nüüd taas avali ja seetõttu toimub kuhjaga pidustusi, koolilõpetamisi, muid tähistamisi. Arsti juurde saamiseks on ooteajad lühenenud minuni, saab kenasti minna juuksurisse, vanavanematele külla. Mulle näib, et polegi tekkinud sellist päeva, mil mul oleks üks hetk igavust. Päevaplaan on täis pakitud. Õhtul langen voodisse jalad surmväsinud ja mõte ei tööta korralikult. 

Pelgan, et olen jälle tagasi selles seisus, kus midagi lõplikult ei naudita. Käib ainult üks suur vuhisemine mööda vestlusi, kauplusi, raamaturiiuleid. Kodus püsimise aeglane tempo on asendunud suuresuulise haukamise ja matsutamisega, näppe ei lakuta. Kõik kugistatakse kiirelt alla nagu homset poleks. Siinkohal räägin siis iseendast, kellest muust?

Ka enesega ei tegele ma enam. Kõike teen ma ikka kogu aeg teistele. Ainus pausivõtt on näppviiplemine nutikas. Aga mis puhkus ka see ometi on?

Paaril korral on tekkinud see moment, et vot nüüd võiks tulla minu aeg. Puhkaks jalga ja igavleks või hoopistükis teeks seda, mille jaoks ma need nädalad üldse aega pole leidnud nagu korralik raamatulugemine, vene keele õppimine, väike jalavann, uue retsepti katsetamine. Pidin ju kampsunit hakkama kuduma. Riiulinurgal passib uus kaamera. Tool vaja lõpuni lihvida ja lakkida. Bloginud pole korralikult miljon aastat. Tahtsin üht raamatukogu päeva teha. Ent ometi, ometi - kõik seisab. Ma ei taha nii. 

Küll aga! Kirjutasin ka oma hiljutises Instagrami postituses (link), et olen saanud neist magusatest hetkedest kinni haarata ning ma tean väga selgelt, mida ma tahan. Isegi kui need jäävad üürikeseks, unistan neist siis kui surmväsinult õhtul voodisse langen. Eks see vist käibki nii, et peab vahetevahel headest asjadest ilma jääma, siis on, mida igatseda. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused