VAKTSINEERIMA, VAKTSINEERIMA, VAKTSINEERIMA!


Minu tutvusringkonnas juhtub olema paar inimest, kes on igati vaktsineerimise vastased. Ma ei saa kahjuks säärase eluvalikuga nõustuda. Pigem tunnen ma just kohustust kaalukausse stabiliseerida, hõisates tervele maailmale, et mina vakstineerin! Mina käin vaktsineerimas! Mina lähen vaktsineerima!

Ma ei ole mitte see murelik inimene, kes helistab oma perearstile, et uurida kas ma tõesti pean end vaktsineerima, vaid hoopistükis see, kes tahab teada mille vastu mul üldse on võimalik end vaktsineerida. Mitte et ma nendega nüüd liialdaks, küll aga soovin ma kaitsta oma tervist ja ennetada tervisehädasid nii palju, kui tänane meditsiin seda võimaldab. Kui on võimalus, siis miks mitte sellest kinni haarata?

Olen selles vanuses, kus juba peab/on soovitatav koolis saadud vaktsiine uuendada. Viimaste aastatel olen end ses osas kätte võtnud. Lisaks olen ma ka teinud endale neid kaitsesüste, mida kohustuslikus korras ma saanud ei ole ning mu vanemad pole taibanud mind ka teatud viiruste/haigustekitajate vastu lapsena vaktsineerida. Olgu üheks näiteks kasvõi kõigile tuntud ja palju kõneainet saanud puukentsefaliidi vaktsiin.

Täitsa juhuslikult käisin ma täna HPV vaktsiini esimest süsti saamas. Kahjuks jäin mina sellest seadusemuudatuse viljadest ilma, kui Eesti koolinoortele seda vaktsiini tasuta pakkuma hakati. Täiskasvanuna on mul õnne selle eest kokku 390€ välja käia (üks süst u 130€). Päris kallis vaktsiin aga vot näe - pigem ma maksan see paarsada eurot kui paarikümne aasta pärast tervitab mind näiteks emakakaelavähk. Noh, ega me ses tulemuses kindel olla ei saa, aga vähemalt olen ma enda poolt teinud nii palju kui võimalik.

Mis kogu selle vaktsineerimise puhul aga huvitav - isegi kui selle vajalikkusest ühiskonnas räägitakse aina enam ja enam - ei tunne ma, et tervishoiusüsteem seda otseselt soodustaks. Mitte et ma ootan, et riik minu tervist haldaks, ettekirjutusi teeks ja meelespeasid kalendrisse lisaks - minu hea tervis on minu kohustus. Küll aga olen ma tundnud teatud üllatusnoote tervishoiutöötajate seas, kelle käest ma olen uurinud erinevate vaktsiinide kohta. Olen olnud ju alati mina, kes on seda diskussiooni alustanud. Kui ma ise just sellest teemast nii huvitatud poleks, ei tuleks mul küll meelde uurida, kas pean uuendama oma teetanusesüsti või mitte. Või näiteks seesamune HPV vaktsiin. Miks ei ole ükski naistearst mulle selle tegemist soovitanud? Isegi mitte vihjanud, et see on asi, mis on olemas? Eeldasin pikalt, et minu rong ses osas on juba ammu läinud, aga vot näe, elu lõpuni võid seda vaktsiini teha ja see veel kehtib muide nii naiste kui ka meeste puhul. 

Selle asemel, et hoida ühiskonnas diskussiooni pidepunkti vaktsiinide vajalikkuse kinnitamises, käin mina välja hoopis lähenemisnurga muutmise. Leian, et teavitustöö vaktsiinide uuendamise, taasalustamise ja võimaluste osas  teenib suuremat kasu, kui keskenduda ainuüksi sellele, kas vaktsiine on vaja või mitte. See kui hästi nad ühiskonda varasemalt teeninud on, kui suur on nende kasutegur ja võimaluste ampluaa, see peaks siililegi selge olema ning õnneks ka suurele enamikule on. Küll aga kas see rahvamass ka taipab enda vaktsiine uuendada ning perearstilt uurida, mida lisaks teha saab?

Kommentaarid

  1. Kusjuures väga tuttav teema. Käisin paar kuud tagasi reisi jaoks vaktsineerimas ja uurisin samuti, et kas on mingeid vaktsiine, mida peaksin uuesti laskma teha või üldse mida soovitataks. Mind vaadati nagu ilmaimet ning lõpuks mokaotsast poetati, et no puuketsenfaliidi vastu ikka alati võib vaktsineerida....

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused