MINU KOGEMUS LASEREPILATSIOONIGA

Nullkulu ja ühekordsed raseerijad kokku ei käi, seda teab igaüks. Kuna nullkulu üks mõttemaailma osa on eelistada pikaaegseid lahendusi, siis tuleb tunnistada, et raseerimine kui karvaeemaldusmeetod pole vast kõige mõistlikum. Kohutav ajakulu ja tüütus. Oma kogemusele tuginedes ei saa ma muidugi ka mainimata jätta tõsiasja, et raseerimine ja minu nahk kokku ei sobi. Proovigu ma mida iganes - iga kord kui ma ühe raseerija oma naha lähedale lasen, kratsin ma end kaks päeva hiljem segaseks. Mul on kohutavalt tundlik nahk. Lisaks sellele sügan ma muidugimõista end verele ja kuna mul tekivad väga kergelt armid, siis muidugimõista ma selle rongiga ma sõita ei soovi. 

Olen siin blogis kirjutanud mitmetest karvaeemaldusvahenditest. Mingi aeg katsetasin isegi sellise imetäbase vahendiga nagu Colibry niidistaja. Korduskasutatava vaha avastus oli ka väga tore. Noh, ütleme nii, et ma olen proovinud mitmeid viise ja lahendusi kuidas saavutada siidist karvavaba nahka. Aina enam ja enam kaalusin ma püsivat lahendust ning ühel päeval võtsingi ette selle teekonna ja läksin laseri alla. 

Mõtlesin, et kirjutan ka siin oma blogis laserepilatsiooni kogemusest. Oleksin ise tahtnud aastaid tagasi kellegi blogist tema kogemust lugeda, sest praegu mõtlen ma küll, et miks ometi ma juba varem laserit proovida ei julgenud. 

Esimesena otsustasin ma katsetada kaenlaaluste karvade eemaldamist. Hetkel olen seda piirkonda lasknud töödelda kolm korda. Protseduur ise on lihtne ja kiire, ühe piirkonna töötlemine ei võta kauem kui kolm minutit. Esimesel nädalal olulisi muutusi näha ei ole, küll aga minu naha puhul panin ma tähele, kuidas alates kümnendast päevast karvakesed hakkasid naha seest välja kukkuma. 

Üks sessioon mõjub umbes kümnele protsendile karvadest. See tähendab seda, et need karvad, mida protseduuri aeg töötlema minnakse, need enam tagasi ei kasva. Seega on märgata üpriski koheselt kuidas karvade kogus on hõrenenud. Iga uue protseduuriga muutub karvade kogus aina vähemaks kuni lõpuks saavutatakse sile nahk. 

Protseduur on valus, küll aga pole see mitte midagi välja kannatamatut. Mulle tundus nagu keegi oleks mu nahale korraks kuuma vett peale kallanud. Olen lasknud teha ka selliseid piirkondi, mis on rohkem tundlikumad ning valualtimad, aga tõepoolest, mitte midagi hullu see pole. Isegi silmad ei lähe märjaks. Küll aga olgem ausad, tegu on stressirikka olukorraga - mina pean küll väikse viisijupi ümina üles võtma, et valu ignoreerida. 

Aga, protseduurilaual lamades mõtlen ma alati oma lahtikratsitud naha peale, sest pigem olgu mul korraks valus kui see, et ebamugav 24/7.

Pean ütlema, et mina olin oma tulemustega juba esimesest protseduurist alates rahul. Esiteks karvad kasvavad tagasi aeglasemalt, nad on pehmemad ja heledamad. Kujutan ette, et isegi, kui keegi kõiki oma karvu teatud kehapiirkonnast eemaldada ei taha, siis nende hõrendamine on ka täitsa mõte. 

Mingisuguseid kõrvalmõjusid ma oma protseduuridelt kaasa saanud ei ole. Pole tekkinud mingisugust liighigistamist või pigmendilaike vms. 

Seega, kui minu sõbranna küsib mult, kas laserepilatsioon jah või ei, siis mina ütlen küll jah. Muidugi. 

Kommentaarid

  1. Ma ei tea, kui palju see fotoepilatsioonist erineb, aga oma kogemuse põhjal võin öelda, et fotoepilatsioon on küll maha visatud raha. Peale 10+ korda olen jätkuvalt sama karvane, kui varem.

    VastaKustuta
  2. Epileerimine ei tohi olla valus ega ka ebamugav. Kui on valus, siis 1) kasutatakse vale nahatooni režiimi (antud juhul siis sinu nahatoonist tumedamat) 2) mõned karvad töödeldaval pinnal on raseerimata jäänud. Huvitav, et salongis sellele tähelepanu ei juhitud.

    VastaKustuta
  3. Laserepilatsioon ei tohi olla valus!

    VastaKustuta

Postita kommentaar