2016/08/05

MIDA MA (ELULT) TAHAN

See foto siin on ühest päevast, mil ma olin hästi produktiivne ja õnnelik. Tallinn 2016



Mul on üks märkmik, kuhu ma mingitel hetkel oma elust olen koostanud nimekirju, motiveerivaid ja unistavaid liste sellest, kuhu ma tahan jõuda, mida ma elult tahan. Ei mingeid ferraarisid, villasid türkiisinise mere kaldal küll, mulle meeldib unistada mõistlikult. Mis lahedaid projekte ma ette tahan võtta, mida ma veel teinud ei ole, mida uut õppida, jne. 

Tavaliselt pöördun ma oma märkmiku poole, kui on aeg taas uusvärske peatükk läbi võtta. Sel korral olen täiesti uude ja võõrasse linna kolimas, järgnevaks neljaks aastaks saab minust Tartu tüdruk. Nii veider. Ma olen selle aasta algusest mõtet teise linna kolida oma peas veeretanud nii ja naapidi. Ja nüüd on see kindel. Sätin juba vaikselt asju, kraamin ja "kolistan". Muutused on aga samm enne reaalset hüpet hirmuäratavad. Ja ka sel korral sattus mulle pihku mu märkmik. 

Armas naeratus voolib mu suule. Lehitsen selle lehti, vaatan kust ma tulen ja kuhu ma jõudnud olen. Näen, millised unistused ja igapäevased soovid on mul olnud ja kuidas need nüüd mu kätel lesivad, aga need on juba tavapäraseks muutunud.

Mäletan selgelt, et enne minu eelmisesse korterisse kolides, soovisin, et me leiaksime suure, valgusküllase ja ilusa kodu. Panin selle paberile kirja ja nii see ka läks. Olin oma soovi lahti mõtestanud ja nõnda saime meie temaga kokku. 

Kuldsetes teismeea aastates tegin ma omale ühe megapika bucket listi, sinna sai ikka igasuguseid asju kirjutatud. Ükspäev käisin vanematekodus ja leidsin selle nimekirja üles, niivõrd lahe oli sealsamas kriipsutada maha üle kümne punkti, mida ma olin saavutanud, mida ma olin teinud. Ainult et tol hetkel kui ma seda nomenklatuuri koostasin ei osanud ma uneski näha, läbi milliste radade ja milliste inimestega ma neid asju teen, kes mina siis olen, kus ma olen. Ega ühtegi neist punktidest ei olnud ma võtnud meelega ette, et ära teha. Need olid justkui minuni jõudnud, sest ma olin seda kord soovinud.

Rääbu. Haapsalu 2016



Üks punk oli seal "omada kassi". Ma tean väga hästi, et tol hetkel ma kujutasin enda süles nurruvat valget pikakarvalist Yvonnet, kes on ainult üks aksessuaar, interjöörikaunistus. Kassidest ei teadnud ma mitte kui midagi, olgem ausad. Täna elan ma koos, mitte ei oma, vägagi iseloomuka karakteriga, kes ei ole kindlasti mitte üks tuim tõukass mu süles. Ta nimi on Rääbu (kuigi võiks arvata, et nimepanemine on kindlasti minu võimuses, aga näed, saatus näitab vaid keelt), üks mitmevärviline krussitav tuust, kes naljalt sülle ei tule. Väikesed lokikesed on ka kõhu all ja pepul on suured kohevad püksid. Miljon korda ilusam olend, kui see idüllkass Yvonne.

Eeldasin seda nimekirja silmadega üle lastes, et küllap tuleb siit nüüd midagi, mida ma täna, täiskasvanud inimesena, teha küll ei taha. Naljakal kombel ei olnud ma üldse muutunud. Ok, ühe asjaga tekib küll probleem. Seal on üks punkt, kus ma soovin süüa korraga ära 100 kohukest, praeguse seisuga ma pole veel ühtegi vegan kohukest küll kohanud. Pöidlad ristis, et see tuleb, muidu ei saa ma ühel päeval rahus surra, kuna nimekirjas on üks punkt tegemata. Ehhee.

Ahjaa, keeleneet oli seal kirjas. Vot seda ma küll endale teha ei lase. Ainult siis kui keegi mind selle protseduuri jaoks magama paneb, siis on diil, aga muidu kindlasti mitte. Ehk siis ma teeksin seda küll, kui see nii hirmuäratavalt valus poleks. Ohh, ma olen vanemaks saanuna pehmekeseks läinud. Noorena tuleb jah kõik igasugused hullud asjad ära teha, siis on tehtud. Ma olen praegu 22 ja ma ei viitsi enamus ajast õhtul väljagi minna. Nii magus on jääda koju, poolikuks lõigatud magus arbuus, lusikas sees ja end ekraani taha kerra tõmmata, üks Orphan Black osa palun! 

See soovide üles kirjutamine meenutab mulle minu vestlust endise õpetajaga. Tegemist oli religioosse inimesega ja nagu ma temaga vesteldes aru sain, rääkis ta jumalaga ka igapäevastest probleemidest. Mul on millegipärast niivõrd eredalt meeles üks lugu, kuidas tal oli vaja tema ja tema abikaasa magamistuppa saada suur vaip - põrandad kipuvad talvisel perioodil olema väga külmad. See oli minu jaoks väga suur üllatus, kui ta mainis, et ta sõnastas oma soovi jumalale ja paari päeva pärast ristus tema tee täpselt sellise vaibaga nagu ta soovis. Ma ei usu jumalat, vähemalt mitte kristliku maailmapildi järgi, aga see ei tähenda, et ma seda kontsepsiooni ei austaks. Mulle näib aga väga vastumeelne see, et keegi palub jumalalt uut vaipa. See tundub isekas, materialistlik. Kas ma olen ülekohtune? Olgu, tegelikult ei ole ma ju siin rääkimas palvetamise eetikast, vaid hoopiski soovide sõnastamisest ja neisse uskumisest.

Mürgised taimed on mind eriti inspireerinud. Minu kodu lähedal oli hulganisti näsiniinepõõsaid, salusiumari oli siin-seal esindatud ja palju muid salapäraseid taimesid. Foto autor M. A. Tapa 2014

Minu kõige esimene nimekiri nägi välja selline: 

Ma tahaksin uurida süvitsi ja tutvuda:

- lavastuskunst
- mänguteooria
- mürgised taimed
- kokakunst, eksperimentaal ja prantuse klassika
- kaasaaegne tants
- trükitehnoloogia

- kehamuusika, rütm

- tšello

- loominguline matemaatika

- kirjasõna


Ja minu viimase nimekirja lõpuots oli seesugune:

Et minu uudishimu ei saaks otsa, et mul olekas alati seda tuhinat õppida, uurida, küsida

- kehamuusika
-toidukunst
-modelleerimine

Paneksin hea meelega oma praeguse kõige värskema kirja siia üles, aga ma kardan, et see pole hea. See on mõeldud vaid minu silmadele, senikaua, kuni need soovid saavad tõeks. Või vähemalt kasvan ma neist välja. Üldpildis tahan ma aga elult armastust ja inspiratsiooni. Ma tahan õppida, avastada, kasvada. Leida see Oma, mille kallal nokitseda ja hoolitseda.

Ma ei taha omada asju, töötada selle nimel, et omada. Asjade omamisetuses on suurem filosoofia kui omamises. Samuti tundub mulle, et ma ei pea enam muretsema selle pärast, et saavutada elus see, see ja siis see ning too ning kolmas.

Minu vanematel oli unistus oma kodust. Selle nad ka said, ehitasid kõik ise ja nad võivad kindlasti oma töö üle uhked olla. Ainult et see kodu, on ka nende vangla - loss, millele aina ehitatakse uusi ja veelgi kõrgemaid torne külge. Muidugi on oma päris kodu omamine oluline, siiski sinu pelgupaik, aga üldpildis ei saa ma selle kontseptsiooniga nõustuda. Me ei pea enam töötama kodu lähedal ja ausaltöeldes ei peagi meil olema enam kodu. Kodu on emotsionaalne tugev side ja turvatunne, aga selle saavutamisele ja tihtilugu üleliigsele esteetikale kulutatakse liiga palju ressursse. Muidugi peab olema pereruumid kohad, kus on hea koos olla ja kus saab puhata, tunda end hästi ning mõnusalt. Aga samas näib mulle, kes ei ole veel teinud esimest sammu oma päris kodu muretsemiseks, et inimesed kipuvad suunama liialt palju tähelepanu oma kodustele mugavustele ja silmailule. Selle asemel, et tegeleda iseenda arenemise ja kasvamisega, niisamuti ka ühiskonda panustamisega. Nagu igaüks istuks enda mätta otsas.

Kui rikas ma tahan olla? Olen mitu päeva sellele küsimusele mõelnud ja ikka ja jälle tahaksin ma hoopis pärida, kui rikas ma pean olema? Ma olen noor inimene ja minu valikud õppida seda konkreetset asja, mida ma õppisin ja ka tulevikus edasi õpin ei tee mind kindlasti mitte ratsarikkaks. Kui ma lõpetan ülikooli, olen ma õppinud tekstiilidisaini 6 aastat + tulevane magister. Selle ajaga oleksin ma võinud midagi kasulikku teha, näiteks arstiks tudeerida. Muidugi ei ole mu vanemad seda kõva häälega välja öelnud, aga nad olid kindlasti pettunud, kui ma seesuguse õpitee valisin. Just seetõttu, et see ei tee mind niivõrd jõukaks ja edukaks inimeseks, mis oleks sotsiaalselt aktsepteeritav ehk piisaval määral eestlaslikult kadestamisväärne. Sellel erialal on lihtsalt vähe töökohti ja palgad ei ole kunstiinimestel kindlasti mitte edvistamisväärsed. Meil külas on see värk, et küll ikka võrreldakse oma võsukesi naabri lastega, kes kus õpib ja töötab, mida endale lubada saab jne.

Ma ei taha jääda kinni oma kodu ülesehtimisele ega olla nähtamatuis ahelasi ühe paigaga, argumendil, et see on mu kodu. Pigem tahan ma õppida ja kasvada, mitte saavutada rikkusi (oma maja, suvila Peterburis ja Zagrebis, kaks luksusautot, Céline käekotikogu, ...). Ma tahan elada, ma tahan anda enda panust. Maailm on niivõrd ilus, ta võib olla paradiis ka siinsamas Tallinnas, trammide ja vihmaga ning see siin ei pea olema minu kodu. Kodu on soe tunne mu südames, kui ma mõtlen oma kallimate peale.




Viimased päevad siin Kadrioru korteris. Kuigi on asju mul vähe ja vaatan hoolega, mis koju satub, aga ometi olen ma siia kummuti peale kogunud kõik asjad, millest tuleb lahti saada. Tallinn 2016

NÄDAL PILDIS

Koristasin täna kilekotisahtlit. Pakkisin suured ja korralikud Uuskasutuskeskusesse viimiseks, ei tea kas nad küll vastu võtavad aga olen märganud et nad pakivad vanadesse kottidesse ostetud kaupa. Mul pole aimugi, kuhu või kellele pakkuda vanu saiakotte? Pärast seda käisin turul. Mustikajärjekorras seistes oma karp näpus, vaatasin suure ahastusega, kuidas üks naine ostis samuti mustikaid. Ta palus ühekordsese plastkarpi pakitud mustikad kahekordse kile sisse panna. Tal olid käed täis erinevaid turukaupu, iga toode eraldi kiles. Sa lähed turule suurt toidukogust varuma ja sa ei võta oma kotti kaasa? Olen märganud isegi vanemaid prouasid turul oma plastämbriga maasikaid ostmas. Nii tublid!  Fotol minu turusaak, oma anumatega. Tallinn 2016


  Minu Tallinna elu on otsakorral. Käisime ükspäev kergest melanhooliast vanalinnas jalutamas, avastasime ka toreda kaupluse, kust saab suures koguses väga hea hinnaga maitseaineid osta. See asub Chado teepoe läheduses. Pakendivaba lahendus on maitseainete poest, mis asub Kaubamaja küljel. Tallinn 2016



Mekkisin 20€ liitrihinnaga ökojogurtit. Kindlasti mitte oma hinda ega pakendit väärt. Solarisest saab. Tallinn 2016
   


Tahaks proovida seda suurepelletilist kassiliiva, ei tea millised on Rääbu vaated sellele? Mis oleks pakendivaba variant? Liiv? Tallinn 2016



Vanaema juures. Viisime eile Rääbu maale hoiukodusse kuniks me oleme reisilt tagasi. Muretseme tema pärast hästi palju, kuna ta on suhteliselt memmekas.  Helistasime hommikul vanaemale, kes ütles, et ööseks tuli Rääbu vanaema voodisse pikutama ja hommikul ajas ta agaralt üles. Tundub, et kõik on hästi! Tapa 2016.


  Kaardid, igasugused reisijuhid ja vastavateemalised guugeldamised. Tutvume selle paari järgneva nädala jooksul üheksa erineva riigiga. Kas sa teadsid, et Poolas on veganelu väga esinduslikult lokkamas? Horvaatias sinna linnadesse kuhu me plaanime sõita, aga see-eest näitab vähem. Foto autor M.A Riia 2015

MIS ON NULLKULU?

   
Nullkulu ehk zero waste on filosoofia, mis tugineb nulltoletantsil prügi suhtes ehk toetamine jätkusuutlikkust terves tarbimisahelas. Nullkulu pole pelgalt jäätmemajandus vaid eeltöö disainida ja hallata tooteid-protsesse, et süstemaatiliselt vältida ja elimineerida praegust jäätmetolereerivat suhtumist. Eesmärk on nullkulu, kuigi see mõtteviis on teadlik sellest, et 100% jäätmevaba eluvormi globaalsel tasandil ei ole võimalik saavutada. Nullkulu põhimõtetega süsteem vajab tugevat kaasatust primaarselt tööstuselt ja riigilt. Individuaali panus ehk tarbijavastutuse võtmine on seesuguse süsteemi puhul eranditult vajalik, kuna tarbimisahelas on kõik omavahel tugevasti seotud ja mõjutuses. Tarbimisahelas on seitse peamist osalist:

- riik, seadusandlus ja järelvalve
- kohalike omavalitsuste panus
- tööstusdisainerid, tootjate investeeringud uutesse tehnoloogiatesse
- edasimüüjate turundustöö ja valikud
- jäätmehaldamissüsteemiga koostöö toote disainimisprotsessist alates
- haridussüsteemi kaasamine
- kodanikuvastutus tarbijana


Nullkulu põhimõte kehtib kõikide toodete ja süsteemidele - riided, transport, ehitus, meelelahutus, jne. Vahetevahel võib tunduda, et eraisikuna tehtud valikud on tühised võrreldes ettevõtete ja organisatsioonide kulutustega. Aga ei ole, kuna iga ostu väljund on turunõudlus. Lisaks sellele anname järeltulevatele põlvedele praeguse süsteemile passiivse heakskiitva hinnangu. Aga kõik ei ole korras.

Hea näide sellest, kuidas on oluline võtta üksikisikuna poodeldes vastutus enda peale on naiste hügieenivahendid. Eesti statistikaameti andmete põhjal tegin ma arvutuskäigu, mille tulemusena kasutatakse Eestis ühes aastas minimaalselt kuus miljonit tampooni ja üksteist miljonit hügieenisidet. Ühel keskmisel Eesti naisel kulub vähemalt 60 tampooni ja 90 hügieenisidet aastas, kui me vaatame üksikisiku numbreid, siis need on väikesed. Aga terve elanikkonna lõikes on jutt juba 111,57 tonnist ümbertöötlematutest jäädetest. Valides aga ühekordse toote asemel mitme aastase kasutusvõimalusega alternatiivi, on võimalik suures mastaabis seda konkreetset jäätmeprobleemi leevendada või isegi lahendada.

Kas see on tõesti normaalne, et ma ootan trammipeatuses trammi koos ühe verise hügieenisidemega? Kui keegi seda sealt jäätmekäitlussüsteemi ei suuna, jääb see sinna 500-800 aastaks. Tallinn 2016



Kõige suurimateks munitsipaalprügi allikateks on toidupakend ja hügieenitooted. Kõige esimene samm võiks olla valida toitu pakendi jälgi. Näiteks mitte osta puu- ja aedvilja plastümbrises. Kui võimalik, osta hulgi (kohalikult talunikult/eestimaist) kuivained, toiduõli, maitseained. Foodweb on 2013 lõppenud projekt, mis uuris Eestis müüdavate toiduainete süsiniku jalajälge ja etrofeerumist. Projekt tõi välja tõsiasja, et loomse päritoluga toiduained on loodusele koormavad, mistõttu on keskkonnasõbralik suurendada oma puu- ja köögiviljade osakaalu toidulaual. Lisaks sellele võiks toit, mida me sööme olla hooajaline. 



Riidest näopuhastuslapid, puidust hambahari, riidest kott, metallist küünekäärid, metallist kõrvapuhastamisvahendid, puidust sisalharjastega juuksehari, merekäsn tampoonina või kehasvammina, riidest tualettpaber, riidest kotike, seep šampooniks ja kehapesemiseks. 



Ühekordsetele konventsionaalsetele (mitu pakendiliiki) hügieeni ja isiklike tarbeesemetele on olemas mitmeid alternatiivtooteid. Minu põhimõte on see, et kõik selle, mida ma enda jaks ostan olgu väga kiire ajaga komposteeruvad (orgaanilised materjalid), pakendita ja muidugi mitmekordselt kasutatavad. Kaks erandit on klaas ja metall, kuna nende ümbertöötlemiskulud on madalad (klaasi saab peaaegu et lõputult ümbertöödelda) ja nende kestvusiga on pikk. 

Nullkulu ei ole kindlasti mitte ümbertöötlemine, vaid eelkõige ennetamine, seejärel minimaliseerimine, taaskasutamine ja alles seejärel muundamisprotsessi suunamine (ümbertöötlemine, energiseerimine). Kõige klassikalisem näide on piimapudel. Kas täita see üks ja seesama pudel tootega sadu ja sadu kordi või peale igat täitmis- ja tarbimiskorda suunata see ümbertöötlemisse? Kas on mõtekas muuta näiteks katkine elektroonika ressurssmaterjaliks või hoopis see parandada?

Terve maailma või isegi Eesti tarbimissüsteem on keeruline ja mitmetasandiline, mis teeb selle tavatarbija jaoks läbipaistmatuks, peamine põhjus on selles, et süsteem ei ole ühtne. Näiteks paisatakse turule väikese elueaga tooteid, kuigi on ettevõtteid, kes toodavad kvaliteetsemaid. Kas siin pole midagi valesti? Vaba turumajandus saeb oksa, millel ta istub. See on näide sellest, et süsteemis on viga, puudub koostöö.  

Mida nullkulu põhimõtetel tuginev elustiil mulle, kui tavatarbijale pakub? 

Ma võidan ajas. See tähendab seda, et ma kulutan vähem aega poodlemisele. Ostan seda mida tarvis, kui tarvis. Planeerin oma oste. Lisaks olen ma oma toodetega rahul! Kuna mul on vähem isiklikke tarbeesemeid, on neid lihtsam hallata, hooldada, kodu koristada. Mu elu on lihtsam, puhtam. Ma olen oma elu perenaine.

Ma võidan rahas. Emotsionaalseid juhutooteid ostan vähem. Kuna minu tarbeesemed on mitmekordselt kasutatavad, ei kuluta ma raha pidevalt uute ühekordsete toodete ostmisele.  Samuti vähendades oma prügikogust on ka jäätmekäitlusteenustele kulutatud hind väiksem.

Ma elan. Ma olen teadlikum oma elukeskkonnast, ma tean kust toit tuleb ja kuhu see läheb. Ma mõtlen kaasa, ma olen loomingulisem ja ma tunnen taas rõõmu elus olemisest. Muretsen vähem, olen õppinud niivõrd palju. Näiteks olen ma õppinud süüa tegema, ja seda hästi. Tänu aja ja rahavõidule on mul rohkem energiat, et tegeleda oma hobidega, teha sporti. Kui varasemalt nautisin ma poodlemist, siis täna naudin ma õues olemist, sulgpalli mängimist, raamatute lugemist jne. 


Siin on hästi hea list maailma nullkulublogidest, mida on juba 200! : http://noneedformars.com/2015/11/zero-waste-bloggers-comprehensive-list/


2016/07/29

ASJAD, MIDA MA POEST EI OSTA #2




Ei kiida heaks. Tallinn 2016


Samalaadse postituse kirjutasin ma selle aasta jaanuaris. Nimekirja on lisandunud nii mõnigi asi. Selle postituse eesmärk on anda ülevaade tarbekaupadest, milleta saab hakkama (mugavustooted), mis ei pole keskkonnasõbralikud ja-või neid asendades või mitte kasutades on endiselt võimalik elada täisväärtuslikku (linna)elu ehk olla normaalne. 


PAKENDATUD AED-, PUU- JUURVILI

Ma veel ei saa siia nimekirja lisada pakendatud toit. Enamik minu toidust on muidugi pakendivabalt muretsetud, ent mõned toiduainete pakendid mulle koju satuvad. Nendeks on uued vegantooted, Laurise kohv, või ja veel nipet näpet. Miski, mida ma aga kindlasti kindlasti mitte ei osta, on pakendatud viljad.

Alati, kui ma näen midagi kleepkilesse pakituna mõtlen ma "MIKS?!". See pakend on üks kõige halvemaid kattekilesid üldse, kuna seda ei saa uuesti kasutada ja keegi ei viitsi seda puhtaks loputada. Pakendatud puu- ja aedvilja ma enesel osta lubada ei lase. Aga seda pakenditoodet ei ostaks ma siis ka kui mulle peale makstakse. 

Ma mõistan, et need konkreetsed ananassid ülal fotol on seesuguses kujus, kuna nad olid riknemiskuupäevale lähedal. Miks neid plastkarpi ei pakendata? Karpidel on suurem tõenäosus peale ananassi söömist "ellu jääda", kuigi eks nendegagi on suur jama. Ma üldse ei kannata seda, kui plastkarbid imavad endasse toitude lõhnu ja ka värvuvad plekiliseks. Selle probleemi lahendab klaaspakend. Või ehk oleks parim lahendus hoopis need tükeldada ja pakkuda müügiks lahtiselt salati- ja magustoidubaaris? Või anda ära tasuta? Kuulen ja näen ikka siit-sealt, et linnaruumidesse on paigaldatud avalikud külmkapid, kuhu eraisikud ja ettevõtted saavad oma üleliigse toidu panna ja abivajajad saavad selle endale võtta. On ka tegutsemishoos selliseid tasuta toidu kauplusi. 

Värske aed- ja puuvilja pakendamime võiks olla seadusega ära nullitud. Võta pakendivabalt!



KILEKOTID, PRÜGIKOTID

Jah, võib tuua mitmeid olukordi ja vajadusnäiteid, kus prügi- või kilekotita ei saa, kuid minu igapäevaelus neid tooteid tarvis ei ole ja loodan ka tulevikus saada ilma hakkama. Prügikoti kastuseesmärk tuleneb selle sõnast - panna prügi kotti. Prügi koht ei ole aga kotis, vaid vastavas prügi ümbertöötlemiskonteineris või muus anumas.

Siin tegelikult tahaksin veidi räntida ka biokonteineritesse pandavaid orgaaniliselt lagunevate kottide kohta. Nende eesmärk on hoida konteiner puhtana, et pikendada suuranuma puhastamisperioodi. Ainult et nad ei püsi paigal, nad lähevad hõlpsalt katki ja pealegi on lihtsalt tavalised kilekotid, mis loodustingimustes pudenevad väikesteks plasttükkideks.

Ja muidugi need kallid inimesed, kes topivad biokonteinerisse kõike muud kui orgaanilist materjali. Ma pean vist mingisuguse spordikella püsti panema, kuna kohtan niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii haruuuuharvaaa vaatepilti, kui bionkonteineris on ainult need asjad, mis seal olla võivad. 99% nendeks juhtumiteks on siis, kui ma olen esimene, kes biokonteineri kaane avab peale selle tühjendamist.

 Ja mis värk sellega on, et sa viid biokonteinerisse oma kraami koos prügikotiga? Mis ajast prügikotid orgaanilisest materjalist tehtud on?






Märgatud Solarises. Tallinn 2016



DEODORANT

Ma üldse ei kasuta enam deodoranti, ei hõõru ma mingit sidrunit ega soodat oma kaenla alla. Mitte midagi. Pesen end iga päev ja pole üldse vajadust kasutada oma käte all midagi lisaks. See ei tähenda, et ma oleksin must, pigem vastupidi. Tavalise deodorandi vahetasin ma kristallsoola põhise vastu umbes kaks aastat tagasi (?). Ja praegu on mul täiesti ära kuivanud pihustiosaga see fotol olev, mille ma peaks ära andma, sest ma lihtsalt ei kasuta seda.

Deodorandi nurka viskamine on küll seesugune samm, mida keegi naljalt katsetada ei taha. Igaüks teab, kuidas enese kaenlaaluste lõhn ebameeldivust ja ninakirtsutust tekitab. Muidugi võiksin ma siin deodorandi vastuargumentideks tuua siia koledaid fakte, toonitades pakendimuresid ja terviseriske. Aga mina võtsin selle toote vajadusküsimuse lahti seesuguse mõttelõngaga: millal ja miks on mul vaja deodoranti? Millal ja miks ma higistan? Millal ja miks tekib ebameeldiv lõhn? Ma olen üpriski veendunud, et kõigil ei ole vaja 24/7 kaenaalustes "kaitset". Olen märganud, et mul on mitu erinevat tüüpi "higistamist", nendest kolm peamist on a) füüsiline pingutus, b) sotsiaalne ärevus ja c) mehhaaniline hõõrdumine. Ükski neist ei vaja deodoranti ega antiperspiranti.



SOKID

Sokkidest "loobusin" ma mitu kuud tagasi. Jutumärgid seetõtt, et päris ilma ei saa, aga niipalju kui võimalik kokku kärpida, ma seda ka teen.

Taipasin oma käitumismustris olevat viga, kus ma võtan hommikul puhtad sokid, isegi kui ma olen terve päeva toas, ja õhtul viskan ma need pessu. Ehk ma kasutasin sokke lihtsalt sellel eesmärgil, et kodus olles minu jalad ei saaks "mustaks". See tundus kuidagipidi loogiline, et ma pigem lasen oma valgetel sokkidel taldade kohalt halliks minna kui oma jalgu pesta. Ometi pesen ju end iga päev.

Kodus olles olen võtnud eesmärgiks olla paljajalu ja kui võimalik ka õues olla, kasutada seda ära. 

Olen varem olnud suur kontsasõber, aga täna näen, kuidas minu kõige väiksemad varbad ei ole enam oma loomulikus asendis. Pidevalt sukas-sokis olevad varbad tunnevad pidevalt pinget ja mul hakkavad tihti õhtul pöiad ja justnimelt varbad valutama. Seda just siis kui ma kannan sukki.

Väljas saabaste jms käies panen muidugi sokid jalga, aga tänu tubasele sokikeelule ei ole mul niivõrd palju sokke tarvis. Kulub vähem ja pesema peab ka vähem. Niipalju kui võimalik eelistan käia lahtise ninaga jalanõudega. Ääretult mugav, ja see toetab mu loomulikku jalaasendit, mis on päka ja varvaste osas laiem. Tihtilugu kinniseid ja laia esiosaga jalanõusid on üpriski keeruline leida. Ainult et.. varvaste näitamine on minumeelest ebaviisakas. (Mul on üks sõber, kes jälestab inimeste varbaid, kaasa arvatud tema enda omi, mistõttu see ebaviisakuse positsioon on pigem tekkinud austusest tema ja kõikide teiste, kel seesugune kartus olla võib). Aga samas ma ei pane oma lahtiste vagabondidega sokke jalga, see on põhimõtteliselt sama ebaviisakam. Niiet ma üritan üle olla sellest, et kui aastaaeg lubab, on mul koolis, tänaval olles varbad piilumas. Sokivabalt. 


Vabandan ebaviisaka sümboolika pärast, aga tegemist on minu ainsa fotoga teismeea kulminatsioonist, mil ma kandsin kunstküüsi. Oh, olid ajad! Tapa 2010.




KÜÜNELAKK

Mingi aeg käis minus seesugune klõps, kus ma hakkasin tähele panema mida ma tarbin. Toode toote haaval. Märkasin et kui ma lakin oma küüsi, kulutan ma sellele valikule palju aega ja vahendeid. Kui tuli mõni täke või lakk hakkas kooruma, pidin muidugi laki maha võtma ja kõik uuesti korda seadma. Ehk siis nõusid pesta ei saanud ja aiatöid ma ka teha ei tahtnud. Mingi aeg (ma olin vist 15?) panin ma endale ka geelküüned, mis tõmbas kodutööde ringi veelgi kitsamaks. 

Küünelakipudeleid oli ju ka päris palju tarvis, et värv oleks trendikas ja kui tarvis, ka palju vaheldusruumi. Ainult et lakid kuivavad päris kiirelt ja neil on üpriski lollakad pakendid - ei oskagi seda õigesse prügikonterinerisse panna (pudel klaasi ja puhastatud varreosa plastikusse?). Väga suures koguses kulus küünelakieemaldajat ja vatitupse. Hiljem avastasin ma muidugi kuivatatud beebirätikud, mis puhastasid väiksema küünelakieemaldaja kogusega ja efektiivsemalt kui tavalised vatipadjad. 

Küünte lakkimine nõrgestab küüsi. Kohe, kui lõpetasin küünte lakkimise, muutusid mu küüned tugevaks ja ilusaks. Ei kunagi enam pole mu küüned kihtidena pooldunud ega pikakasvulisena murdunud. Lisaks oli mu pöialde küüntel horisontaalsed vaod, nii kaks kolm. Need märgid kadusid esimesena. Aitäh! Aitäh! Aitäh! Põdesin nende pärast päris palju (#esimesemaailmaprobleem).


Hari ja lahtiselt ostetav nõudepesuvahend on Mahemarketist. Tallinn 2015



NUUSTIKUD JA SVAMMID

Kodupuhastusvahenditeks on mul erinevad harjad. Minumeelest on nad praktilisemad ja ei kulu niivõrd kiiresti läbi kui svammid.

Kõige lemmikumad harjad on need, mille harjapead on vahetatavad. Mulle meeldib harjata vaipu ja muid tekstiilesemeid, see on efektiivsem kui tolmuimeja. Justnimelt kohevatelt ja pikakarvalistelt vaipadelt saab harjamise tehnikaga juuksekarvad ja niidid hõlpsalt kätte. Muskli saab ka :)

Ainus svamm, mida ma kasutan, on merikäsn ja see on ainult menstruatsioonivahendina tarvitusel.

2016/07/28

OAVEEGA KOHEVAPÕHJALINE TOSCA KOOK


Koogile! Kõik koogile! Tallinn 2016



Näen, et terve välismaailma veganlehed reivivad ühe taasavasatud müstilise toiduaine tõttu. Täiesti tavaline asi, mida ma aastaid kraanikausist alla olen kallanud. Aga ometi saab sellega teha biskviidiõhulisi kooke, beseesid, majoneesi, makroone ja palju palju muud, kus kasutatakse ohtralt muna. Kui ma esimest korda kuulsin sõna aquafaba, mis tähendab sõna otseses mõttes oa vett, siis ei arvanud ma sellest midagi erilist. Ehk tegemist on selle vedelikuga, mida kallatakse ära kui tarvitatakse näiteks konservkikerherneid. Kõige mugavam on seda muidugi konservtootelt kinni püüda aga samas saab seda ka ise teha, keetes mõnda oalist. See on selline kergelt kleepuv munavalge taoline vedelik, mis käitub põhimõtteliselt väga sarnaselt tavalisele munaraku varutoitainele mida omnivoorid tunnevad kui munavalge nimetusega.


Minu uus sala(avalik)relv köögis! Tallinn 2016 


Ma olen viimasel nädala mänginud päris agaralt selle müstilise oaveega. Vahustades muutub ta väga kiirelt valgeks kohevaks vahuks, mis on isegi et väga ilus. Vegankookidele on ta suurepärane munaasendaja, kuna kõik küpsetised tulevad kohevad, mahlased ja lihtsalt mmmuuahh nämmad! Kõige esimesena proovisin ma teha šokolaadikooki, kus ma asendasin kogu vedeliku koguse vahustatud oaveega. Ma pole oma elu sees nii head kooki saanud, ma vannun käsi südamel. Tegemist oli täiesti tavalise koogiga, kus pearolli mängis tume šokolaad - mitte midagi erilist. Kujuta ette näiteks Sandra Vungi pehmet piparkoogi kooki. Tegin aga selles retseptis kannapöörde ja see tekstuur, mis oleks pidanud olema nagu see piparkoogi kook, oli hoopiski poest ostetud beseepehme, aga ometi mahlane. Täiuslik tekstuur. Ma ei tee enam ühtegi kooki õunaäädika ja soodaga, et vegan kook ikka kerkiks ja tuleks kohev. Mkm, nüüd on aeg sel oaveel särada ja minu kõhtu õnnelikuks teha.

Teine asi, mida ma olen ära proovinud teha on šokolaadivaht. Aga ma olin leebelt öeldes jobu ja seni, kuni ma tegelesin sulatatud šokolaadi mahajahutamisega, et see oaveega vaikselt kokku vahustada, kaotas kobrutis oma kohevuse ja sellest ei tulnud enam asja. Kui ma poleks aga 15 minutit selle lollaka liiga kuuma šokolaadiga mässanud, oleksin saanud üle pika pika aja maitsvat-kerget šokolaadi mousse´ mekkida. Noh, järgmine kord.

Ahjaa, ära kikerherne või muu oaliigi maitse pärast muretse, kuna see kaob märkamatult teiste maitseainete sekka. Igaks juhuks soovitan seda lastele mitte mainida, et koogipõhjas on oavesi.. 

Viimane minu katse oli see ülal fotol olev Tosca kook. Vaatasin ja uurisin kuidas teha üht tosca kooki, tegin mõned vegantäiendused ja muidugi tahtsin taas oavee võlusid kohata. Koogipõhi tuli taas väga lahedalt kohev. Ausaltöeldes ma nautisin selle vahustamist suhkruga, ja siis jahu ja margariin lisaks, kuna see oli nagu päris ehtne koogitegu. See taigen nägi hea välja. Niipalju kui ma veganküpsetisi teinud olen, siis miksrit pole mul kunagi vaja. Munaasendajateks saab kasutada näiteks avokaadot, pehmet banaani, tapiocapulbrit, kartulitärklist, jne ehk siis neid ei ole vaja vahustada. Tavaliselt ma lihtsalt segan puulusikaga kogu krempli kokku ja asi ants. Vahustamine üle pika pika aja oli aga väga tervitatav. Nagu normaalne inimene köögis, teeb kooki!

Ja muidugi see koorene mandlikate. Ou mai gaad kui hea see tuli. Mul on ääretult kahju, et foto ei suuda maitset edasi anda. Kui ma viitsin, hakkan ma hommikuti oma putru selle mandlikattega täiendama. See on lihtsalt metsikult hea. Retsepti küsid? Aga palun:



TOSCA KOOK

Põhi:
1 kikerhernepurgi jagu oavesi
170 g suhkur
270 g nisujahu
1,5 tl küpsetuspulber
100 ml taimne piim
125 g sulatatud taimne margariin

Kate:
75 g taimne margariin
100 g mandlilaastud
50 g kuubikuteks lõigatud aprikoosid
50 g maapähklid
50 g rosinad
120 g magusaine (mina kasutasin pool valget ja pool pruuni suhkrut)
50 ml taimne piim


Vahusta oavesi. Umbes viie minuti pärast lisa suhkur, vaikselt ja rahulikult. Lisaks jahu, küpsetuspulber, piim, margariin. Pane kohev taigen õliga määritud vormi 200C ahjutemperatuuri 25 minutit küpsema.

Alusta kastme valmistamist pannes kastrulisse kõik katte tarvis olevad koostisosad ja aja segu keema, kuumuta kuni suhkur on sulanud ja kaste muutub kuldpruuniks. Kui segu on valmis, kalla see koogile, mida küpseta ahjus veel maksimaalselt 15 minutit. Mina kasutasin koogi valmiduse kontrollimiseks nuga, vaatasin kas taigen jääb külge. Lisaks kontrollisin ka koogi keskmist temperatuuri.

Head isu pole tarvis soovida, kuna kook on selletagi ime hea.




2016/07/26

TASUTA ASJAD. TASUTA!

Kelle püksid need enne olid? Ausalt öeldes, ei taha küll teada. Foto autor M.A. Tallinn 2014



Tasuta asjade grupp facebookis. Mõtlesin teha seekord ühe postituse minu kogemustest selle grupiga. Üldpildis mulle väga meeldib virtuaalne tasuta asjade pakkumisplatvorm, kuna see hoiab kokku uuskasutuskeskuste töökulud. Ainult et reaalsuses lisandub sellele lihtsale lahendusele inimfaktor, mistõttu asjade võtmisest-andmisest saab palju isiklikum protsess, kui vanakraami kaupluse külastamine kunagi olla saab.



DIGIKAS

Mõtlesin teha üht kunstiprojekti, mille tarbeks oli mul vaja üht seebikarp-digikat. Mõtlesin, et küsin tasuta asjade grupist, ehk näkkab. Toredal kombel üks vene härra pakkuski mulle täpselt parajalt sobivat, ainult et "tasuta" tähendab tema jaoks rahata varianti, aga midagi peab siiski vastu andma. Tema kindlaks sooviks oli üks jalutuskäik. Ma ei jõudnud sellele kuidagi reageeridagi. Vaid üks suur "Appikene!" vasardas mul peas. Siis hakkas ta mulle saatma igasuguseid pilte endast ja oma töödest. Üsna pea hakkasin saama komplimente oma profiilis kuvatava välimuse kohta... Blokk. 



VEINIRIIUL, TOIDUKAUSID JA KLAASANUM

Olin seekord pakkuja rollis. Leppisime kokku, et ta tuleb asjadele järele. Andsin talle oma aadressi, millele ta vastas, et tuletagu ma talle ikka meelde, et ta tulema peab. Täiega veider. Ega ma talle oma asju pähe ei määri, teisi tahtjaid on ju küllaga. Ah, igatahes vastaval ajal on ta mul ukse taga - nii ta vähemalt mulle helistades väidab. Panen endale käbe midagi selga ja ka papud jalga (see on siinkohal oluline ära märkida, kuna tihti lähen ma paljajalu alla ukse vastu). Torman asjad käes alla ja avastan, et teda ei ole. Imelik. Helistan - vastu ei võta. Helistan uuesti. Naine väidab, et ta on kollase maja ees. Jah, mu maja on kollane. Siis ta väidab, et siin lähedal on trammipeatus. Jah, mu maja ees on trammipeatus. Ainult et teda ei ole siin, ma ei näe teda. Siis ta ütleb mulle, et ta on maja ees nr 8. Ei, ma ei ela majas nr 8, ma elan 2 maja edasi. (Numbreid ei oska või?) Veidike jamamist ja tuleb välja, et ta on paralleeltänavas, tänavas mille nimi on X, mitte Y. Ta oli täiesti vale maja ees, millel ei olnud sama number ega tänavanimetus - info, mida ma eelnevalt talle facebookis vägagi konkreetselt edastasin. Huvitav miks oli ta täiesti valel tänaval vale numbriga maja ees? Vähemalt linnaosaga pani täppi. Jooksin nagu mingi lollakas oma kodustes lounge riietes mööda kvartalit. Ja hiljem ei saanud ma mingit vabandust ega midagi. Pigem oli tal mind kohates selline ilme, et miks tema nii kaua passima ja mind ootama pidi. 

Uus reegel. Kui sind ei ole mu ukse all, siis sind ei ole. Saab keegi teine.



BÜROOKÖITJAD

Üks noor vene naine tuli mulle korteri ukse taha, et võtta mõned mulle üleliigsed bürooköitjad. Mis teeb loo tähelepanuväärseks siinsete lugude seas on see, et vastutasuks andis ta mulle tänutäheks kaks üksikut pakendatud teekotikest. Tead küll, need eraldi kiles olevad teepadjakesed, mida on ühes teepakis nii 30. Ainult, et mina sain sellest kolmekümnest kaks. Täiega imelik. 



AKNATIHENDID

Leppisin ühe meessoost isikuga kokku, et ta võib tulla hommikul 10:00 minu poolt läbi, annan talle minu poolt ära antavad aknatihendid. Kuulen, kuidas keegi tuleb paar minutit enne kümmet uksele ja koputab. Olin just riideid vahetamas, tõmbasin kampsuni üle pea, püksid jalga ja läksin ust avama. Tüüp oli selle paarikümne sekundiga läinud. No kui kaua ma ikka kapsunit ja paari teksaseid jalga panen - 20 sekundit? 30? Pärast sain sõnumi, et ma olen niivõrd ebaviisakas inimene, et teisi üle tõmban. Mis põhjusel ma peaksin kedagi niimoodi ebaausalt kohtlema, ma tahan neist asjadest ju lahti saada. Nad on mul ees, nad häirivad mind ja kui sina nendele järgi ei tule, siis ma pean uue inimese otsima ja kokku leppima aja jne.



KALTSUVAIP

Panin tasuta asjade gruppi kuulutuse, et annan ära suure ja väga heas korras kuningsinistes toonides kaltsuvaiba. Esimeste küsijate seas oli neiu Rakverest. Oma vabal soovil pakkus ta vastu värskeid koduaia tomateid ja selle magusa pakkumise tõttu lubasin ma vaiba talle. Ta lubas vaibale tulla järgi nädala lõpus, see jäi aga teatud põhjusel ära. Siis tuli teine lubadus, millest samuti loobuti. Ja nõnda mitmeid kordi. Selle paari nädalase lubamisperioodi vältel sain teada põhimõtteliselt kõigest tema eluprobleemidest, kuna alati sain ma pika vabanduskirja. Täiesti võõras inimene, aga ometi pani ta mind endast liiga palju teadma. 

Loobusin temaga jamamisest ja andsin vaiba teisele inimesele. Veidi aega peale seda, kui teavitasin teda sellest, et annan vaiba kellegile teisele, pakkus ta välja, et ma võiksin vaiba talle koju transportida. Rakverre? Tallinnast Rakverre? Panen kahekümne kilose vaiba õlale ja lähen rongi peale?  



RIIA NUKUSERVIIS

Kord sain ühe serviisi eest pihku purgi ise marineeritud seeni. Võõralt inimeselt. Täiesti võõralt inimeselt, isekorjatud seentega. Ja need ei olnud kukeseened. Minumeelest on see väga imelik kingitus. Võõrale inimesel ei julge ma omatehtud kookigi pakkuda. Purgi sisu läks tualettpotti. 



Hea keelenäide. Ja muidugi paneb pead vangutama see sõna otseses mõttes prügikogus, mida keegi vabatahtlikult kogub. Tallinn 2016



TÄIESTI LIGADILOGADI EESTI KEEL

Ma lihtsalt pean selle siin välja tooma. Ou mai gaad, kuidas ma vihkan kui keegi kirjutab mulle ühes pikas sõnaokses miljon erinevat lauset, kus pole kasutuses ühtegi kirjavahemärki ega suurt algustähte. See ei ole tolereeritav. Ausalt öeldes, see isegi hirmutab mind. Ja noh, eesti keele oskus on ......

"tere oleks huvitatud sellest valgest riiulisd aga järgi saan tulla alles esmaspäeval arvan ma auto katki metallist rest on nimeks asjal kas on terve ikka tasuta"

"Tere kas pussled on alles soovin ja kas postigaa saadadr Aga puslef"

KAKS AASTAT MERIKÄSNA TAMPOONI ASEMEL

"Õõh, päevad!" Foto autor M.A. Tallinn 2015



Mõtlesin teha ühe update postituse merikäsna kasutamisest tampoonina. Tegemist on ühe vana viisiga, haldamaks menstruatsiooniaegset verejooksu. Kuidagiviisi sain ma sellest rohkem kui kaks aastat tagasi teada ja see tundus vägagi intrigeeriv. Ei olnud ma eales kuulnud kedagi sellest rääkimas, ega teadnud isiklikult mitte kedagi, kes seda kasutanud oleks. Või isegi selle variantmõttega mänginud.

Kui ma olin 14 ja ma sain tehniliselt naiseks, siis rääkisin sellest ka oma emale. Mu ema andis mulle ühe megavana raamatu, mille tema ema oli talle andnud, kui tema minuvanune oli. See oli selline hästi lahe raamat, mis õpetas kuidas endale sidemeid õmmelda ja näitas tootefotosid eriti kummalistest menstruatsiooni traksidest ja seadmetest. Raamatus olid ka lood, väikesed kommentaarid. Üks neist jäi mulle hästi eredalt meelde, kuna see andis edasi ühe loo, kuidas keegi pani haaknõelaga omale sideme aluspesu külge ja istudes see läks lahti - teravik ta õrna kehaosa poole. Aiii! Igatahes oli see raamat 2007ndal aasta ikka kõvasti ajast maas ja tol hetkel ma ei saanud üldse aru, miks mu ema mulle mingi haigelt napaka raamatu andis. Tema ainus kommentaar selle sündmuse puhul oli viide sellele, et vastavad vahendid asuvad vannitoas kõige viimases riiulis. See sündmus jäi mulle väga hästi meelde, kuna päev hiljem toimus mu onu pulm (07.07.07) ja mu ema pakkis mulle igaks juhuks hullu pataka hügieenisidemeid kaasa. Megapiinlik!

Tegin kiire arvutuse ja tänu merikäsna kasutamisele olen ma kahe aasta ära jätnud 60 tampooni ja 90 pesukaitse ostu. Päris väikesed numbrid, võiks isegi arvata, et miks on see vajalik? Ma ei raiska ju palju. Aga samas, kui vaadata suuremat pilti on numbrid teised. Eestis on 2016 aastal statistikaameti andmetel 207 602 naist, kes on vanuserühmas 15-44. Võtan sellest numbrist kinni ja teen mõned arvutused, mille tulemusena kulub keskmiselt (võtsin koguarvust maha 2015 aasta sünnid ehk mittemenstrueerivad naised) Eesti naisel 6 973 956 tampooni (3 tampooni ühe kuu kohta) ja 11 623 260 pesukaitset/hügieenisidet (5 sidet ühe kuu kohta) aastas. KUUS MILJONIT TAMPOONI & ÜKSTEIST MILJONIT HÜGIEENISIDET. Ja seda iga aasta. Iga aasta 111,57 tonni ümbertöötlematuid plastikjäätmeid (kui võtta ühe tampooni ja sideme kaaluks 6 gr). See on lihtsalt niivõrd mitte midagi ütlev number, et ei oskagi sellest kuidagi hoolida. Ma lihtsalt ei suuda ette kujutada niivõrd suures koguses jäätmeid. Kas sa oskad?

Arvutustes kajastatud 3 tampooni ja 5 sidet ühe kuu kohta on absoluutne miinimum, et ma selle statistikaanalüüsiga ei looks numbreid, mida olemas ei ole. Niivõrd väike arv on seetõttu, et naistel on erinev mesntruaalvedeliku kogus, lisaks arvestasin ma sellega, et väike arv kajastab ärajäänud ja pikenenud menstruatsioontsükleid. 

Aga lähme edasi. Merikäsna kasutamine on turvaline, seni kuni käitutakse vastavate ettevaatusabinõude järgi. Olen sellel teemal kõnelenud mitemete naisteaerstide ja meditsiinitudengitega, kõik on mulle kinnitanud, et merikäsn on sobiv vahend kui ta on tagatud selle steriilsus ja vähene kehasisene aeg. Oluline on ka jälgida hoolega, kuidas see kasutaja kehale sobib. 

Olen kasutanud nüüd käsna rohkem kui kaks aastat ja mul pole ühtegi probleemi tekkinud. Kõik sujub hästi ja mugavalt. Selle aja jooksul pole ükski naistehaigus mind hammustanud, olen oma keha hoolega jälginud ja näib, et kõik on korras.

Jah, ma olen proovinud ka kuutopsikut. Aga minu eelistuseks see siiski ei saa. 

Lekkimist ei ole kohanud, valu sisestamisel ja väljutamisel samuti mitte. Kehas käsna tunda ei ole. Tihtilugu on tampoonikasutusjuhenditel kirjas, et tampoon on õigesti sisestatud kui seda pole kehas tunda. Ma pole eales (usu, ma olen selles maailmas juba 81 korda oma womanpowerit näidanud) suutnud mitte tunda üht kivikõva tampooni oma sees. Never. Sisestada aplikaatoriga või ilma, minu jaoks vahet ei ole. Eriti hulluks läheb siis, kui tampoon on umbes 3 tundi sees olnud. See justkui vajuks aina allapoole ja allapoole.

Käsna eelis on see, et ta on tänu eelnevale niisutamisele pehme, mida ma hindan väga kõrgelt. 

Üks teine positiivne asi, mida ma olen märganud on see, et mu keha lõhn on neutraalsem kui varem ja läbipaistev-valge kerge voolus tupest on väga väga minimaalne või isegi et olematu. Täpselt parajalt. Nimelt varem oli mul sellega probleem. Kuskilt jõudis minuni info, et pleegitatud pesukaitsmed ei pruugi kehale head olla - need olid esimesed, millest ma lahti ütlesin, et näha, kas valgevooluse kogus väheneb. Nii ka juhtus. 

Mulle isiklikult piisab ühest-kahest käsnakasutusest ja ülejäänud päeva-kaks kasutan igaks juhuks veel riidest sidemeid. Kõiki neid pesen ma peale kasutuskorda esmalt külma veega ja lõhnavaba isetehtud seebiga. Vahetevahel ka keedan neid kuumas vees. Loe täpsemalt siit. Minu aeg nende toodete hooldamisele on minimaalne, kõik käib lihtsalt ja mugavalt. Teine asi, mis on käsna ja ka kuutopsiku puhul hästi normaalne ja tore, on see, et ma ei pea määrdunud tampoone-sidemeid paberi ja kilega katma, et nad prügikastis ebameeldivat lõhna ei tekitaks. 

Paari nädala pärast olen ma sõitmas Horvaatiasse, kust ma plaanin kaasa osta lahtiselt müüdavaid merikäsnu. Sealsel ühel konkreetsel saarel saab väidetavalt maailma parimaid käsnu. Aeg on vana välja vahetada ja sammuda sel teel edasi, prügisesse tampoonimaailma tagasi vaatamata.


  Riidest pesukaitsmeid on lihtne meisterdada. Eesti turul on võimalik osta nii trukkkinnitusega kui ka ilma. Mulle meeldivad ilma. Tallinn 2015

2016/07/15

50€ NÄDALAS TOIDULE TAGASIVAADE

Poeskäik täna, toit kahe päeva tarbeks. Tallinn 2016



Eelmise aasta sügisest kuni tänase suve alguseni proovisime me Laurise ja Rääbuga elada nii, et kulutame nädalas 50€ toidu- ja esmatarvetele, mis tähendas enamasti üks kord nädalas poes käimist. See sai ette võetud põhjusel, et katsetada, kas vegantoit saab ka odav olla. 

Ettevõtmine oli täiesti tehtav, kuigi vajas head planeerimist, et ikka neljandal ja viiendal päeval ka head mõnusat süüa. Esimesed nädalad olid rasked ja Lauris oli mega pessimistlik, pikapeale sain ma talle tõestada, et ma tean, mida ma teen ja keegi ei jää nälga.

Seesugune lahendus oli meie puhul vägagi edukas, kuna kuidagi loomulikuks sai see, et kord nädalas poodlemine pikenes kuni kolme päeva võrra. Raiskasime vähem toitu ja võitsime kohe väga edukalt ajas. Iga päev poodlemisele +30 minutit kulutada jäi ära, mistõttu käisime rohkem sulgpalli mängimas, lugesime aktiivsemalt raamatuid ja õppisime päris palju uusi roogasid tegema. Võit!

Enim edukaks said leivateod, arendasin mitu mõnusat ja lihtsat retsepti. Näiteks minu peedileiva retsept on väga menukas, olen täiega uhke. Siis katsetasin ise tortillade tegemist, boccaccia leiba ja vegan küüslaugunaani, mille retsept on ka peagi siia ilmumas. Avastasin enda jaoks päris mitu india roa põhja, millele ehitada imemaitsev riisiroog kodus olemasolevatest asjadest on lihtsalt nii lihtne. Teine asi, mis on täiega lahe, on kreemise kastme valmistamine maapähklitest. Selle õppisin Sandra Vungi reteptikogust.

Tänu sellele katsele nägin ma reaalselt kui palju ja mida me tarbime. See hõlmas endas ka pakenditeadlikkuse suurenemist. Sain koheselt selgeks, et meil on mõned mugavustooted, millele peab leidma alternatiivi. Minu eesmärgiks on tarbida tooteid võimalikult palju ilma välditava pakendita.

Allolev foto on esimene poeskäik, kui kulutasime toidule 50€. Võtame näiteks kaerahelbed. Nägin tänu sellele ekperimendile ära, et meil kulub nädalas ikka päris palju helbeid. Otsisin sellele lahenduse, mis avaldus Veski Matilt hulgitellimusega. Sama juhus ka tatraga. Üks suur pakend sadade väikeste asemel. Ka maasikaid oskan ma nüüd suvel turult ette ära osta, et talvel ei täidaks nende pakendid mu prügikasti. Niisamuti ka õli hakkasin ma suure klaasist pakendiga ostma. Ainult et hapukapsa tegemine pole veel ära õpitud! Aga noh, see foto on vaid üks näide. Seesuguseid tooteid on ikka palju.

Panin tähele, et päris paljusid toite ostan ma kergekäeliselt poest, kuid mida on niivõrd odavam ise teha. Näiteks üks seesugune toiduaine on salsa. Lihtne teha, tavalised koostisosad, aga ometi ostan seda pisikeses klaaspurgis kalli raha eest.




50 € nädalas toidule - esimene poeretk. Tallinn 2016



Kuidas me askeldame aga täna? Suveaejal ei ole enam päevarutiini ja puuvili on värskelt kättesaadaval, mistõttu praegu me kindlate põhimõtete järgi poes ei käi. Elu on lihtsalt nii sinkavonka, et on palju reisimist ja köögis keegi süüa vaaritada kindlasti ei viitsi. Mulle meeldib soojal ajal peamiselt värskeid vilju süüa. Ülal, kõige esimesel fotol on tänane turu ja poeskäigu tulem. Ostsin 20€ eest mureleid, 300g kukeseeni, 300g ube ja 500g maasikaid, kaks küüslauku ka. Poest võtsin kaks greipi, ananassi mahla ja kookospiima. See on meie tänane ja homne söök. Nagu arvata võib, on sedalaadi suvine elu kindlasti kallim, aga oluline on mõista, et ma võtsin lihtsalt seda, mida tahtsin. Eelarvet ega nädala toiduplaani ei olnud.

Kindlasti olen aga sellest ekperimendist võtnud kaasa tugevama pakenditeadlikkuse, mis saab ka rakendatud. Kui me vaatame esimest ülalolevat pilti pakendite vaatevinklist, siis pakendeid on vaid kaks. Ja need pole ka suvalised mugavustooted. Näiteks mahla ostan ma kas klaas või pudeltaaras. Tetrapakendis jooke ma ei tarbi, kuna neid on keeruline ümber töödelda. Teine pakendiliik, mida ma veel endale luban on metall, mille ma suunan otse vanametalli kokkuostu.

Ent eesmärgiks on ka neist kahest lõplikult lahti ütelda.

Mul on praegu kodus erinevaid hulgi ja lahtiselt ostetud kuivaineid, mistõttu poest ei peagi midagi erilist ostma peale värske kraami. Ja igasugused mugavustooted, on toode toote haaval ostukorvist kadumas.

Ja kuidas on lood tulevikuga? Tavajuhul ütleksin ma, et ka sügisel paneme me paika eelarve ja käime vaid kord nädalas poes. Seekord oleme aga hoopis teise linna kolimas, vahetame Laurisega koos koole ja ei teagi mis saama hakkab. Kui kõik aga taas stabiilsusesse loksumas on, võtame taas tšällenši vastu!

2016/07/12

SUVINE SALAT

Õhtusöök! Tallinn 2016




Tegime ükspäev Sandra Vungi retsepti järgi peedi-oa kotlete. Kahjuks aga ei olnud need burgeri vahel eriti head. No ei tea, midagi jäi puudu. Lauris pakkus, et ehk on abi, kui lisada teinekord üks peotäis seemnesegu. Igatahes jäid burgerisöömingust ülejäänud kotletid külma hängima. Ei tahtnud toitu raisata ja mõtlesin neist teha salatit. Tõepoolest hästi maitsev tuli, värske ja samas selline funky. 

Kahele:
paarsada grammi rukolat
3 väikest kurki
100g oliive
50g päikesekuivatatud tomateid õlis
100g valmis pastat
mõned mahedad jalapenokaunad
1 punane sibul
2 küüslauguküünt
kotletid (Retsept siin)

Kuumutasin õlitatud pannil viilutatud küüslaugu ja hakitud sibula. Praadisin veidi kuubikuteks lõigatud kotletid. Suurde kaussi segasin kõik koostisosad ja serveerisin soojalt. Soola mitte lisada!

MINU LEMMIKPOOD ON EHITUSMATERJALIDE POOD





Kogemuse poolest mulle väga meeldib poodelda, kahjuks aga neid tooteid mida ihaldavalt paitada ma eriti ei näe. Seetõttu on enamik müügipindadeks minu jaoks vaid ajaraisk. Aja suhtes on nad nagunii sellised sügavad mustad augud, kus aeg kaob märkamatult. 

Minu poolt kõige enamkülastavateks on turg ja toidukauplused, kaltsukad (kolm konkreetset) ja minu erialaga seotud müügipinnad (Karnaluks, Abakhan, Paberipood, Eesti disainipoed, Apollo, Rahva Raamat). Vahel harva satun ka mujale, ükspäev käisin imelises Bauhofis (not sponsored). Mulle niivõrd meeldis, et suur valik kaupa oli oma loomulikus kestas, näiteks pesusvamme saab osta pakendita. Pintslid ei ole üle värvitud ja looduslikes materjalides on igasuguseid korve ja ämbreid jne. 

Lootsin, et leian Rääbule metallist või savist "liivakasti". Pragune on tal plastikust, mis ausalt öeldes pole meie oma. Tal on probleem endiselt silmadega, mis jooksevad vett. Arst soovitas vahetada kõik plastikust toidunõud ja liivakasti metallist, klaasist või savist nõude vastu. Vot seda viimast ma kahjuks ei leidnud.

Olen päris pikalt otsinud ka puidust lusikaid, mitte selliseid suuri, vaid käepäraseid supilusikaid. Ühe tahaks panna käekotti, aga kui on võimalus osta rohkem ja nad on ka esinduslikud välimuse poolest, võtaks siis suurema komplekti ka köögiriistadeks. Kahvlitele ma mõtet ei näe, ega nugadele. Ehk võib see näha matslik, aga ma ei söö kunagi praadi noa ja kahvliga, lusikal on rohkem praktilist meelt.

Ja muidugi seemned! Seemneriiulid on minu happy place.

Viimaseks fotoks lisasin siia maitseainetopsid, mida saab aga kasutada pulberdeodorandi ja kuivšampooni mugavaks ümbriseks. Mul on Tradehouse´is ostetud suur kilone talgipurk, mis on mul koduseks kasutuseks. Reisides on aga väike klaasist tops praktiline, mugav ja ilus. See toode on müügil Tigeris.