2016/09/21

VAPIANO VIP ÕHTU

Valmimas on salvei ja maguskartuliga riisiroog. Tallinn 2016



Mul oli väga lahe võimalus osa võtta Vapiano poolt korraldatavast taimetoidu ja vegan uudisroogade mekkimisõhtust. Ürituse nimetuses oli ka viide sellele, et tegemist on niinimetatud VIP õhtuga, mis tegi selle eriti armsaks. Kokkuvõtvalt siis tolle õhtusöögi menüüs oli kokku seitse käiku, millest viis olid vegan road. 

Ürituse kõige lahedam osa oli selles, et oli võimalus ka ise põlled ette panna ja näha kuidas köögis asjad käivad. Vapiano on olnud minu lemmik restoran alates 2012 ja ma ei ütle seda seepärast, et ma sel üritusel käisin. Ma olen alati tahtnud ka ise seal kasvõi korra pastarooga teha ja see juhtus! Muidugi olin ma selles ülieffektiivses köögis keskpäraselt koba ja aeglane aga see oli nii lahe. Ma ei teagi, mis selle minu jaoks nii eriliseks tegi. Küllap vast see, et ma olen seal lihtsalt nii palju käinud ja mingitel hetkedel on see söögikoht olnud mu jaoks kodune. (Jäin siinkohal kirjutades mõttesse, missuguste inimestega ma seal koos õhtustamast käinud olen, milliseid vestluseid ja mõtterännakuid seal juhtunud on.)

Minu lemmik oli kindlasti avokaado ja rukola pasta. Kuna saime ka kingikotid värske pastaga koju kaasa siis järgmisel päeval proovisin värskelt selgeks õpitud retsepti järgi katsetada. Lauris oli tulemusest vaimustuses. 








Samal ajal kui meedias endiselt seatakse suure küsimärgi alla veganluse ohutus ja projekteeritakse kõiki mitte lihasööjaid kui vabameelseteks hipideks, siis minu meele on heaks teinud küll see, et üks ettevõte paljudest, on õppimas kuulama päris inimesi. Maailm muutub, inimesed kasvavad - ärme hoia kümne küünega kinni minevikust ja vanadest tavadest. 

Vapiano on heaks näiteks neile, kes paar nädalat tagasi Toompeal nutsid, et Eesti toidukultuur on otsas, kuna piima tarbimine on vähenenud. Kui see draama uudistesse jõudis, ei suutnud ma absoluutselt neist meeleavaldajatest aru saada. Üldse mitte. Eestis läheb tuhandeid ettevõtteid aastas pankorotti, keegi ei käi riigikogulaste ees streigihõngulisi kunstiprojekte tegemas. Kui toode ei müü, siis toode ei müü. Veelgi alatum on näidata näpuga minu ja sinu peale, et me oleme süüdi Eesti toidukultuuri rikkumises. Uskumatu! Õnneks tuli paar päeva hiljem uudis, et Valio hakkab muutma oma ettevõtte turusuunda ja nende tootmisse tulevad taimsed piimad. Loodan, et ka kõik Toompea nutulised seda nägid.

 
See salat oli väga väga hea. Magus, värske ja soolane. Tallinn 2016


Vürtsikad falaffelid (ühed parimad Tallinnas kindlasti) ja mahe hummus. Tallinn 2016

2016/09/18

NULLKULULISED EESMÄRGID

Kaubamaja ja Vanemuise vahelises pargis kasvab petersell. "Kohapeal põllumajandussaaduste kasvatamine on jätkusuutlik niikuinii, selle tõestamine uurinugutega on juba eilne päev" (Linna põllumajandus on nagu nelinurkne tuba, F. Kuhlmann, 16.09.2016 Sirp). Kui õhusaaste Eesti linnades vaid paraneks, nopiksin hea meelega seda maitserohelist. Tartu 2016

 
Maailma internetiruumis on pea kakssada nullkulu teemalist blogi. Nendest ei ole mul kujunenud välja lemmikut, mida jälgida, kui aga tuleb tuhin peale, sirvin virtuaalsed kataloogid taas läbi. Siin on hea ülevaade zero waste blogidest: http://zerowastebloggersnetwork.com/network-members/. Nende seas on lasteaiaõpetajaid, fotograafe, kokkasid, koduperenaisi ja kõiki ühendab tarbijavastutuse võtmine keskkonna hüvanguks. Kõik need nullkululised elavad vastavalt oma võimete piiril, eesmärgiks on elada võimalikult minimaalselt ja seda mitte keskkonna arvelt. Enamasti on nullkululiste veebipäevikute eesmärgiks ja sisuks dokumenteerida oma samme ning ka panna paika tulevikuplaane. Ei kellegi plaan pole kodus ekraani taga sõnu toksides maailma päästa, nagu üks lugeja minu näitel nullkululistest arvas ning ette heitis. Minu blogi puhul on olnud hästi tore see, et ma saan ka teistelt inimestelt nippe, tarkussõnu, kui ka konstruktiivset kriitikat, mis on igati tervitav. See aitab balanssi hoida, kui ka suuremalt edasi sammuda. Siin on väike eesmärkidega nimekiri, koondan siia asjad, mis tuleb ära teha. Või siis vähemalt võiks plaani võtta ja vaikselt toimetama hakata. 

VOODIPESUD. Puuvillal on teatud pikkusega eluiga, kesisest kangast valmistatud voodipesud ei kesta kaua. Voodipesu on ausalt öeldes ääretult keeruline valida. Mulle on kingitud mitu komplekti, mille kiudude kvaliteet on niivõrd kesine, et pilling on kergelt tekkima. Olen kohanud ka voodipesu tekstiile, mis lõhnavad mitte kuigi ohutult. Mõnele linale jäävad kohutavalt vastikult kiiresti kassikarvad külge. Pealegi veedame me niivõrd palju aega oma pehmes pesas, et sinna on mõistlik investeerida ja valida hoolega. Mina tahan, et selle eluiga oleks pikk, materjal orgaaniline, toode oleks vaba värvidest jms töötlusvahenditest ning oma olemuselt mugav ja esteetiliselt tagasihoidlik. Olen kaks aastat tiksutanud oma peas mõtet, et peaksin tegema k00d.ee brändi poolt Eestisse toodavast orgaanilisest pima puuvillakangast voodipesu. Tegemist on veidi paksema kangaga, sel on ka tore kergelt roosakas beež värv. Kahiseb ka mõnusalt ja luksuslikult. Imepehme ja siidine. Ma tean, et keegi on sellest pulmakleidi lasknud teha, aga pikaajaliseks voodipesuks sobiks see hästi. Ma arvan. Peab järele testima. Plaaniks on teha kolm komplekti, mistõttu nendega välja vahetada praegused. Olen märganud, et nii mõnelgi nullkululisel on printsiibiks üks-sisse-teine-välja meetod ehk siis uus ese koju muretsedes peab välja vahetama vähemalt ühe ebavajaliku. See on hea süsteem aegamisi loobuda ebavajalikust.

Täna nopitud kartulisaak. Koplimetsa 2016


ISEKASVATATUD TOIT. Vaatasin, et maakodu mullale ja minu laiskusele (isa ütles mu aiamaa nurga kohta tootsi peenar) passib kõige paremini kollane põlduba, saagikus oli sel aastal päris hea. Panin maha ka erinevaid lehtsalateid, ent millegi tõttu nende saagikvaliteet ei olnud hea. Järgmine aasta sojauba kindlasti ei pane - neist ei tulnud midagi asjalikku välja. Huvitaval kombel oli koriander hoopis teise maitsenüansina kui kauplusest ostetav.

Viimases Sirbis räägitakse põllumajanduse linnaruumi toomisest. See olevat osa kultuurist. Kahe käega nõus, ainult et täna ei ole ise toidu kasvatamine ja valmistamine loomulik osa kultuurist. See on kaduma läinud, pakendi alla, restorani köögitagustesse. Näen Tartus siin ja seal tomateid või sibulat kasvamas. Kui saan omale suurema korteri, võtan ette kindlasti ühe aero/hüdropoonika süsteemiga toidu kasvatamiseksperimendi. Ma tahaksin, et vähemalt 35% minu toidust oleks minu poolt kasvatatud. Seda numbrit tahaksin ma iga aastaselt tõsta. Praegu söön ma aasta läbi kodust kartulit, porgandit, peeti, sibulat, küüslauku, vaarikaid. Seega tänane protsent on 10%. Näiteks pirni või maasikataimede saagikus on pigem keelega mekkimiseks ehk neist jääb aasta varudeks kindlasti liiga väheseks.

ORGAANILISTEST KIUDUDEST RÕIVAD. Kõik rõivad, mis on kandmisel otse naha vastas on mul teadlikult valitud puuvillaset materjalist. Taimsest kiust materjalid hingavad, kannavad kehaniiskust hõlpsamini naha pinnalt edasi ja seeläbi on ka kergemini puhastatavad. Tihtilugu ma vaevlen aga külma kannatamise all ja ma pean oma rõivad üpriski tihedasti puhastama, eriti pluuse. Ma tean väga hästi, et enamik minu riidekapis rõivakiududest on sünteetilised aga ma ei arvanud, et absoluutselt kõik v.a sukad, sokid, pesu. Tegin eile koolitööd, mispani mind oma riidekappi tõsisemalt süüvima. See tuli mulle niivõrd suure üllatusena, et mul pole tõepoolest mitte ühtegi linast, puuvillast, kanepist jne toodet. Kangast aga see eest on mul mitmeks elueaks. Olen valinud teadlikult omale riieteks hilbud, mida ei pea triikima, mis ei lähe topiliseks jne. Kõik orgaanilised kiud aga seda luksust ei paku, isegi tehiskiud modaal või viskoos mitte. Isegi kui enamik minu rõivastest on pärit teisest ringist, siis olen võtmas enesele eesmärgi vahetada välja oma sünteetilisest materjalist rõivad orgaaniliste tekstiilide vastu. Ma tahan tunda end mugavamalt, kui ma praegu end oma "moekate", ent külmade ja kergesti kehalõhnu külge võtvate riitega. Siin on pool minu riidekapi sisust ja selle keemilisest koostisest:
  • Õhuke kampsun 50% akrüül, 50% polüester
  • Pikkade varrukatega pluus 75% atsetaat, 20% polüamiid, 5% elastaan 
  • Sametpüksid 90% polüester, 10% elastaan
  • Topp 91% polüamiid, 9% elastaan
  • Pikkade varrukatega pluus 75% viskoos, 20% polüester, 5% elastaan 
  • Topp 100% polüester
  • Kleit 100% polüester
  • Pikkade varrukatega pluus 100% polüester
  • Kloššseelik Polüamiid-elastaan? 
  • Kleit 100% polüester

TARTU ÜHIKATESSE BIOKONTEINER. Pommitan kirjadega Tartu Üliõpilasküla, et saada vastust miks ei ole +400 elanikuga hoonetes biokonteinerit. Seni veel vastuseid saanud ei ole, aga sellegi poolest on see miski, millega ametnikke ja MTÜ eestvedajaid torkida.

LAURISELE TERMOS. Ta on joob to go kohvi papptopsis. Not cool.













2016/09/12

NÄDAL PILDIS JA KIRJAS

Toidukaupluse biokonteinerid. Ei tea, kas seal tehakse ka dumpsterdivingut? Tartu 2016


Kuidas on lood minu prügitootlikkusega?

Need fotol olevad biokonteinerid sümboliseerivad mu frustratsiooni seoses sellega, et minu ühikamajas, kus elab 464 inimest, ei ole võimalik koguda liigiti eraldi toidujäätmeid. Tegemist on peamise jäätmega, mis mul üldse tekib. Selle võimaluse puudumine tähendab mitmeid probleeme. Mu süda tilgub verd, kui ma pean oma arbuusikoored olmeprügisse viskama. Seoses sellega, et ma ei saa mugavalt oma jäätmetest lahti, olen ma poodeldes üritanud osta kaupu sellise pilguga, et mul ei tekiks suuremas koguses äravisatavat orgaanikat. Näiteks olen ma ostnud õunu, pirne, aeduba, kukeseent, jms mille töötlemisega ei teki prügi (koored, varred, lehed). Või siis olen võtnud apelsinid või banaanid tee peale kaasa, et nende koored põõsa alla peita. 

Leidsin tegelikult teel kooli ka ühe lähedalasuva juurdepääsuga biokonteineri, ent peaksin välja mõtlema mingisuguse lahenduse, mis anumaga ma seda sinna transportida saan. See ei saa olla mingi ämber ega midagi, kuna peaksin sellega ju kilomeeter kooli kõndima. Haisva ligase ämbriga. Ei. Ja ka siin ühikas peaksin ma toidujäätmeid hoiustama viisil, et need ei läheks käest ära. Eelmises elukohas oli mul süsteem, kus toidutegemise käigus kogusin ma kõik taimejäänused ühte kaaneta potti ja nõnda käsin ma seda igal õhtul konteineris tühjendamas. Seal me kokkasime ikka väga palju ja köök oli muidugi suurem kui meie ühikaruumid kokku. Mulle on alati see potisüsteem meele järgi olnud, kuna taimetoite tehes tekib toiduks kõlbmatut jäädet niivõrd palju, et pidevalt prügikastikaant ja kapinuppe näppida on ebameeldiv. Aga praegune köök on meil vist 3 ruutmeetrit? Ja seda kellegi teisega piinliku puhtusega jagades ei saa ma mingit kartulikoore potti ma omale lubada. 

Tartus viibimise aja jooksul on meil tekkinud enam kui tavaliselt pakendijäädet (kile, plasttükid) ja ka vanapaberit. Tegin kraanikausi alusesse kaks prügikasti - ühe pakendi jaoks ja teise muu jaoks. Korterikaaslased on selle samuti kasutusse võtnud - nii tore! Oma toas kogun ja hoiustan ma ruumipuuduse tõttu makulatuuri. Loodetavasti seda enam ei teki, et mul oleks eraldi anumat selle jaoks tarvis. 

Viimane suur patuost oli pesupulber. Tavaliselt olen ma ostnud seda oma pakendiga Mahemarketist. Meil oli aga niivõrd palju musta pesu kogunenud, et kiireks lahenduseks sobis ka Eestis toodetud pappkarbis pesuvahend. Ja sain vaimustatud ka meie selvepesulast! Seal on üliõpilastele tagatud pesumasin, kuivati, triikimislaud ja korralik triikraud. Proovisin esimest korda kuidas töötab kuivati, kuna meie tuba on liiga pisike, et siin midagi kuivatada saaks. Väga tore oleks ka kui nad läheksid üle süsteemile, kus pesuvahend on ostetud hulgi suurtes pakendites ja kasutajad ei peaks seetõttu omale eraldi pesuvahendit ostma. Hea on ka see, et läbi interneti on võimalik näha kui palju masinaid konkreetsel ajahetkel töös on, nagu näha (link), siis masinad on pidevalt kasutuses. Süsteem on mugav, tööstuslikud masinad on energiasäästlikumad ja iga pere ei pea omama oma. Küsin endiselt, miks kõlab idee igasse kortermajasse oma pesula liiga kommunistlikult?


  Suur hulk koduaedade õunu ei leia sööjaid, otsi viis, et toit leiaks tühja kõhu! Tartu 2016
  Isekomplekteeritud vegan pitsa Tapa PitsaKohvikus. Oli hää! Tapa 2016



Täiega normaalne! Märgatud Kvartalis ja Kaubamaja kõrval. Tartu 2016 



Olen lobisenud suure hulga võõraste inimestega need viimased päevad, mistõttu on päris palju tulnud jutuks see, mida ma söön. Ja mida ma ei söö. Need küsimused on kerkinud esile justnimelt seetõttu, et suur hulk inimesi kes mind teavad (aga mina neid mitte), loevad nullkulu. Või siis need, kes teavad mu õde, või mu nõbu, või mu ema vmi. Mul on seetõttu väga imelik. Aga olgu see mõneks teiseks postituseks. Igatahes ei tunne ma end kontvõõra inimesega mugavalt, kui esimeseks suhtlussammuks saab veganlus. Viimase aasta jooksul on veganlus niivõrd kuum teema, et pea iga Eesti kodanik on vähemalt korra seda sõna kuulnud ja suure tõenäosusega oskab seda ka korrektselt kasutada. Kui eelmine aasta oli põhiteemaks kooseluseadus (homoseksuaalsuse näitel) siis seekord on kindlasti veganlus. Siis küsisime, kas sa tead, kedagi kes on mitte heteroseksuaalne, siis täna küsime, kas sa tead kedagi, kes on vegan.

Ma olen võtnud ette väga teadliku sammu üritades oma toitumiseelistusi väga kiivalt enesele hoida. See ei tähenda seda, et ma olen kapivegan, aga kohati ma eelistan seda, et esmalt õpivad inimesed mind tundma ja alles seejärel mind kui taimetoidulist. Kas on see üldse oluline, et keegi on teadlik, kuidas ma toidust omale energiat saan? Ma tunnen, et mu otsmikul on suurelt kirjas see, et ma ei tarbi loomset. See tekitab minus aga üpriski närvilise tunde, kuna ma justkui esindan mingisugust maailmavaadet, teatud inimgruppi, väärtuseid, hoiakuid, eelistusi ja seeläbi ma pean olema esinduslik. Inimene, kes on läbi meedia perspektiivi õppinud tundma milline üks vegan on (lapsi väärkohtlev, alakaaluline, agressiivne), saab aga reaalsust kohates meeldiva šoki, kui üks vegan on hoopiski kõike muud kui avalikkus seda kuvanud on. Ja muidugi tahan ma ju anda selles osas ka oma panust. Niivõrd kerge on teha ennatlikke järeldusi, et kõik veganid on niisugused ja naasugused, kui kellelgi oli halb päev või asju kisutakse kontekstist välja.

Aga samas tahan ma ka sellele hea kuvandi jätmisele keelega näidata. Ennekõike olen ma Mina, mul on mu armas perekond ja sõbrad, mul on vot niisugused huvid ja maailmavaated ning alles seejärel ma söön taimi. 

  Kiisusi olen ma siin märganud rohkem kui pealinnas. Tartu 2016

 


Turuhoone. Tartu 2016

2016/09/09

ESIMENE TARTU NÄDAL

Laupäevane saak. Tartu 2016


Esimene nädal Tartu tudengielu on möödas. Elus! Leidsin laupäeval ehk esimesel rahulikult kodusel pannkoogihommiku päeval turuhoone üles. Mõtlesin, et hommikune turul käik aitab mul turisti tundest lahti saada. Kahjuks aga ei. Kaamera on mul ikka enam vähem pidevalt näpu vahel. Igal hommikul olen kooli näinud erinevat teed pidi, et linna tundma õppida. Siin on nii põnev ja nii teist moodi! Olen nagu reisil kusagil kaugel maal, aga inimesed räägivad siin võõrkeele asemel minu emakeelt.

Kohtasin esimest korda tänavaraamatukogu, mille olemasolust lugesin ma paar numbrit tagasi Sirbist, aga too rääkis hoopiski Narva omadest. Tänase seisuga olen juba kolme märganud. Nii lahe mõte. Siin on niivõrd teist moodi kui pealinnas. Mulle väga meeldib linnaruum, mis kaasab väga edukalt kõiki vanusegruppe ja nende vajadusi. Näiteks olen täheldanud kahte väga hea strateegilise kohaga veeautomaati. Või näiteks see, et mul on kesklinnas jalakäijana niivõrd mugav liigelda.

Ühel õhtul teatrist koju tulles aga ehmatasin ma hirmsasti väga kõvahäälse varesekoloonia kraaksumise peale. Mina nägin puu otsas kõlarit ja Lauris ei tahtnud õhtupimeduses üldse mind uskuda, hommikul tegin kiire guugeldamise ja kõlar oli see tõesti. Tallinnas meil selliseid asju küll pole! Saan selle ideest aru, aga ma kuulen seda imahästi oma ühikaakendest ja ma vaikselt ei kannata seda enam välja. See on ainus negatiivne asi, mida ma tänaseni kogenud olen.


  Turul märkasin lahtiselt ostetavat tomatipastat. Tartu 2016


Täna ja eile käisin avastamas Tartu alternatiivteatripindu seoses Eesti Teatri Festivaliga. Mul on märkmik juba üritustest nii pungil. siin on niivõrd palju kultuuri! Olen Tartus varem käinud kahe käe sõrmedel kokku loetult, mistõttu igasugused kohalikud vestlussarjad, kooskäimised, näitused, festivalid on mul veel avastamata.

Näiteks sain teada, et Eesti Roheline Liikumine on teinud alates 2011 keskkonnateemalisi teemaõhtuid (järgmine on juba 13.09). Tartuffil külalisesinejana vestlusringis sõna võttes jäi mind kummitama see, et keskkonnateemad ei ole ikka veel niivõrd kuumad, et neist kohalikke vestlusringe, raadiosaateid, kooskäimisi jne ei tehta. Näiteks veganlus see-eest on muutunud väga menukaks teemaks ja igasuguseid ühishängimisi-kodukohvikuid-õhtusööke on pea igas Eestima nurgas pidevalt toimumas. Näen läbi oma blogi aga niivõrd suurt hulka inimesi, kes on siiralt huvitatud elukeskkonna parandamisest ja nendes küsimustes kaasa löömist, isegi kui need numbrid ei kajastu riigikogus.

Ma saan mulle endalegi üllataval kombel palju kirju ja küsimusi, mis puudutavad näiteks prügi sorteerimist, päikesepatareide kasutegurit, riiete ümbetöötlemist, keskkonnaeetikat jne. Paljudes asjades ei ole ma üldse mitte pädev, et mingisugust kommentaari anda. Ükspäev potsatas mu postkasti küsimus, kuidas asendada toitlustusasutuses plaastrid, mida kasutatakse hügieeni eesmärgil kui keegi on näiteks omale sõrme lõiganud. Ma ei tea sellele lahendust. Siinkohal ei oska ma mitte ühtegi alternatiivtoodet pakkuda, millel oleks pikem eluiga kui üks kasutuskord. Või siis näiteks saan ma päris tihti pärimisi prügi sorteerimise kohta. Justnimelt selle mõttekuse kohta. Ma ei tea kes on Eesti ühiskonnas see, kes puistab seda rumalat informatsiooni, et pürgi sorteerimine on mõttetu. Või hoopiski kas suurt probleemi ei näita see, et mina, 22 aastane tekstiilitudeng, saan küsimusi, kuidas sorteerida prügi. Esimese hoobiga võiks muidugi küsida, kas probleem peitub keskises interneti kasutamise oskuses, aga neid pärimisi on juba niivõrd palju. Midagi on valesti, midagi on vajaka.

Siit tuleb minu küsimus. Olen ligikaudu paar kuud olnud Eestimaa Roheliste facebooki jälgija ja mind niivõrd tugevasti üllatab see fakt, et neid ei võeta tõsiselt. Neid ei ole võetud tõsiselt. "Roheline" on kohati isegi et sõimusõna. Kui viimased valimised olid siis tutvusin ka nende valimislubadustega, põhjalikult. Neil on aastaid olnud väga väga head ideed, nad räägivad mõistlikku juttu, justnagu on ka usaldusväärsed, aga ometi, miks ei ole neid riigikogus?



Tundub, et peab midagi lahedat ette võtma. Ühendama neid, kes küsivad ja neid kes tahavad küsida.

  Botaanikaaias mingid megahullult suured kõrvitsalised! Tartu 2016

  Lahtine kurkum Biomarketis. Lahtiselt saan sealt pähkleid ka kui väga vaja (tudengi jaoks kindlasti kallis), aga pean siiski leidma ühe lähedal asuva suurema rimi vms. Tartu 2016

  Minu ühika rahvas ei sorteeri prügi.  Tartu 2016


Hästi kurb tõepoolest. Ühikad on tegelikult väga head platvormid, kus mõjutada ühiskonna vaateid ja harjumusi. Kui mul on siinses köögis kraanikausi aluses niivõrd vähe ruumi ja puudub läbimõeldud kasutajaliides (vastavad prügikastid, infosildid, mugav kasutada jne), siis prügi sorteerimise tõenäosus on madal.

Meil on kolm konteinerit: paber, pakend ja olmeprügi. Siit küsimus, kus on biokonteiner? Teine küsimus, miks on konteinerite suurused järgnevas järjekorras: olme, pakend ja paber (viimased kaks sama mahuga)? Siin peaks olema hoopiski väike biokonteiner, väike paberikonteiner, suur plastkonteiner ja väike olmekonteiner. Kuigi selle viimase osas ma tahaksin küsida, mida viskab tudeng olmekonteinerisse? Vaadates oma korterikaaslaste prügitootlikkust, siis pool sellest on pakend ja teine pool toidujäätmed. Ainus jääde, mida ei saa viia vastavasse kogumispunkti (tekstiili, tehnika, mööbli, vanade ravimite jaoks on eraldi kokkukogumispunktid), on (naiste) hügieenitooted. Kas selle tarbeks on tarvis 800l konteineri mahtu? Kui tarbijakäitumist on kauplustes uuritud pisemate detailideni, et suurendada müüke, siis tarbijakäitumist prügi sorteerimise ja üleüldise tekitamise kohta aga mannetult vähe. Tõin selle konteinerite suuruse näiteküsimuse, kuna nende konteinerite suurusel on tarbija käitumispsühholoogias oma roll.

Helsingis elades mäletan ma et minu korteril ei olnudki olmeprügi konteinerit. See-eest oli meil aga vastavad anumad klaasile, metallile, paberile, kartongile, toidujäätmetele, plastile ja vist ka tetra pakendile. Minu kortermajas oli vist 20 korterit? Ja inimesed sorteerisid oma prügi. Ma ei näinud kordagi, et keegi oleks konteineri sisu taas vussi keeranud, nagu meil Eestis tavapäraseks on kujunenud.




2016/09/02

TARTU ÜHIKAELU


Ühikasse sai kaasa pakitud ka oma koduaia saak. Koplimetsa 2016


Seoses sellega, et ma olen nüüd ametlikult teist päeva tartlane, ei tea ma kus asub lähim apteek, kuidas näeb välja turuhoone ning kus võiks leida ühe biokonteineri (ühikas seda huvitaval kombel ei ole, peab välja uurima miks on selle asutuse puhul tehtud erand). Kõige lähim pood asub ühismagala kõrval, muidu oleks see ka vast loetelus.

Olen kolinud viimased kümme päeva. Mis tähendab siis asjade sorteerimist, annetamist, vastavate konteinerite otsimist, kauplustest banaanikastide küsimist, treppidest üles-alla käimist, kaootilisust ja valearvestusi. Õhtusööki sõime just näiteks ühest väikesest kastrulpotist ja tupperware kausist, mis ootab oma omanikule tagastamist. Või siis näiteks riidekapi uks tuleb päeva aeg lahti hoida, muidu on võimatu ekraani taga töötada, kuna meil ei ole veel kardinaid. Lisaks pean ma välja mõtlema kuidas tekitada kööki ruumi juurde, prügi sorteerimine on nii kiitsukeses kraanikausialuses võimatu. Eelmised üürilised selle probleemi ees seisnud ei ole, selles olen ma üpriski kindel. Seni olen visanud oma biolagunevad jäätmed olmeprügisse - no nii tõrgub käsi banaanikoort sinna ühte kraanikausialusesse prügikasti viskamast. Jagan kööki napisõnalise naabriperega, mistõttu on mul mõningad piirangud. (Hirmutasin eile Laurist, et tahaksin katsetada ussikompostrit).

Väga tore on, et ühikates on eraldi pesuköök. Enamasti seisab kodustes majapidamistes pesumasin kasutuseta, siin tillukeses toas oleks see eriline ruumivargast nuhtlusehunnik. Sama lugu on tegelikult ka ahjude, röstrite, kiirkeeduvee kannude jms. Põhiliseks murekohaks ühiskasutuses oleva varaga on selle mitte niivõrd kiindumusrohke heaperemehelikkus. Ja erinevate inimeste erinev isiklik hügieen ning korraarmastus. Pooldan kahe käega ühiskööke (ka tavalistes korterelamutes), ent kahjuks reaalsuses see ei tööta. Kahju. Ma ei tunne, et ma pean omama päris oma kohvikannu või uhmrit, mul on neid tarvis teatud hetkedel kasutada, aga nad ei pea olema minu. Alati kui mu pilk rändab linnaruumis suurte korrusmajadega piirkondades, mõtlen ma, kui paljudes nendes tubades on tolmuimejad, külmkapid, võileivagrillid, salatikuivatusmasinad jne. Miks ei ole Eestis kortermaju koos majasisese toitlustusasutusega? Miks ei ole ühikates sööklat? Kas see lahendus poleks odavam, arvestades justnimelt neid vähekasutusega x-näitajakordseid köögitarvikuid?

Teine asi veel, mis võiks olla teisiti. Ühikatuba üüritakse siin konkreetses asutuses välja koos kindlaarvulise komplektmööbliga. Mul on toas näiteks kolm tooli, kaks lauda ning ebavajalikult lai voodi - rohkem, kui ma vajan. Mida mina aga tegelikult tahaksin, oleks ruum. Pigem saan ma hakkama teise inimesega lauda jagades kui see, et see tuba, milles ma ka päriselt elada soovin, ei oleks üks mööblit täis kuhjatud panipaik. Siin toas on konkreetselt selle kirjutamishetkel kaks ruutmeetrit vaba ruumi. Kui toolid korralikult laua alla seada ja kaks põrandapealset taldrikut ära kaotada, oleks ruumi muidugi rohkem, aga keegi ei ela päriselt ka nii. Näiteks joogat ma siin toas teha ei tahaks. Või siis oma erialaga seonduvaid toimetusi saan ma läbi viia ainult koolis, ehk siis stuudiopinnana see siin ei tööta. Sellele üldisele probleemile oleks aga lahenduseks mööbli laenutamise võimalus ühikasiseselt. Tahad kahte lauda, saad kaks lauda. Olenevalt erialast ning isiklikest eelistustest on inimeste vajadused erinevad.


Kodus oli kaks kotitäit purke ootamas kedagi hoidisetegijat, keda ma siiski enne kolimisttähtaega ei leidnud. Käisin siis kohalikku klaastaara konteinerit otsimas. Kõige parem äpp selle jaoks on kuhuviia.ee . Tallinn 2016



Panipaikade suhtes on siin meie toas ruumi küllalt. Praegu on näiteks seintel olevatel riiulitel 11 lahtrit tühjad. Voodi all on ruumi samuti, nii ka riidekapipealsetel. Kolimisperioodi lähenedes ja selle ajal aktiivsemalt tegelesin meie koguvara vähendamisega, et oleks hõlpsam kolida. Viisin päris palju asju Uuskasutuskeskusesse, kõik vanad saia-leivakotid leidsid siiski oma tee pakendikonteinerisse, kuigi ma ikka lootsin, et leian neile (koeraomanikust) kasutaja. Kõikidest minu jõupingutustest olenemata oli meil viiendale korrusele asju tassides ikka higimull otsa ees. Enamik meie varandusest on söödav kraam, ehk siis ma saaksin vabalt tervele meie korrusele paar päeva maitsvat vegantoitu vaaritada. Viimase hulgi kuivtoidu ostmisega olin ma teinud valearvestuse, plaani järgi oleks meil pidanud tellitud 100kg kuivainetest saama otsa suve keskpaigaks ehk enne kolimist kindlasti. Aga ometi tassisime me nagu talveks valmistuvad oravad oma ühikatuppa neli banaanikastitäit ja 4 suurt kotti söögipoolist.

Mis veel? Inimesed on siin võrreldes Tallinnaga tõepoolest sõbralikumad ja avatumad. Viimane kord kui ma siin käisin, jalutasin bussijaama poole närides üht õuna. Üks meesterahvas kõndis mööda ja soovis mulle head isu. Tol hetkel reageerisin ma külma suurlinnapreilist eestlasena sellele nagu oleks ta mind solvanud. Ma olen täiesti kindel, et mu peas käis läbi küsimus "Mis tal viga on?" koos väikese ninakrimpsutusega. Täna aga vaatan ma enesele otsa täpselt selle sama küsimusega. Mis mul viga on? Miks ma esimesena halvimat eeldan?

Olen väga üllatunud, et siin linnas on tudengid ja uustulnukad kahe käega oodatud. Õhus on värsket mõtlemist ja võõrastelt naeratusi, juhuslikke hommikul teel kooli tuttavaid, sõbralike "head isu" soove tänaval. Täna osalesin ühel suhteliselt lamp infotunnis, kus toimus ringis enese ligikaudu seitsme minutiline tutvustamine. See toimus inimeste vahel, kes ei pea teineteist tundma. Vähemalt (mingite pseudo) Tallinna standardite järgi mitte. Ja see toimus situatsioonis, kus seda võiks näha isegi et aja raiskamisena.


Järgmised sammud:

  • otsida üles turuplats
  • kust saab pakendivabalt pähkleid, läätsesid ja seemneid?
  • kas siin mõnda tasuta asjade poodi ka on ehk muretseda kaks taldrikut :)
  • kaardistada kõik kaltsukad ja leida millises komisjonipoes on kõige paremad tingimused
  • kust saab vegantoitu (šašlõkist ma juba kuulsin)
  • kas kuskil saab rentida kajaki Emajõesõiduks (tundub põnev)
  • mõtlesin mingisuguse tänavatantsu grupiga liituda, uurida selle kohta
















2016/09/01

MITTEINSPIREERIV INSPIRATSIOON


Õdus atmosfäär Inspiratsioonis. Aga sellegipoolest tagasi ei lähe. Tallinn 2016


Käisime sõpradega neljakesi Inspiratsioonis laupäeval hommikust söömas. Nimelt reedel tulid meile Turust külla sõbrad, kes olid muuseas ka veganid. Käisime nendega Tallinnas läbi peamised täistaimset toitu pakkuvad söögikohad. Inspiratsioonist pole ma kunagi mitte midagi head kuulnud, olen ise seal vaid korra käinud. Nende tehtud toitu olen ma aga rohkem mekkinud, kuna nad on tihtilugu oma telgiga väliüritustel kohal ja ka cateringi olen ma saanud proovida. Tahtsin anda siiski Inspiratsioonile võimaluse end tõestada ja hommikusöögimenüü olemasolu tõttu me oma sammud sinna ka seadsime.

Istusime väliterassile, ilm oli ilus, et veel viimaseid päevi vanalinna melu nautida. Kui aga kaks inimest olid lendu tõusnud plastkilest menüüga lataki vastu nägu saanud ja üks pipratoos kolmanda suurema tuulehooga põrandale kukkunud, siis läksime sisse. Minu viimane külaskäik Inspiratsiooni toimus kui nad äsja olid oma pesakese avanud. Seekord oli aga näha, et interjöör on muutunud hubaseks ja toretsevaks. Menüü näis ka väga põnev ja ahvatlev - märkasin, et pakutakse kikerherne omletti, mida ma varem pole saanud.

Kui hakkasime oma toitu tellima, saime infot, et kõigi jaoks huvi pakkuvat hommikusöögi menüü rooga siiski ei ole. Ei olnud ka mingit pudruvarianti, ja midagi oli veel otsakorral. Leppisime siis vähemaga ja tellisime kahed moosiga gluteenivabad pannkoogid, kahed küüslauguvõileivad erinevate määretega ja ühe pudru. Jookideks ühe smuuti, kaks kohvi ja ühe värskelt pressitud apelsinimahla.

Esimesena tuli smuuti, mis tellija arvates oli maitsev. Seejärel kohvid ja apelsini mahl. Hommikusööki ootasime ikka üpriski kaua, eriti veel arvestades seda, et inimesi köögis ja leti ääres oli justnagu rohkelt ja peale meie seltskonna jõi kaks meest seal hommikohvi vms. Lauda tuli tagasihoidlik kogus võileibu (kas kolm ühel taldrikul?). Poisid sõid isuga, kuigi kui mina ampsu võtsin, siis läksid mu silmad ikka küll kole suureks. Leib oli ülisoolane. Tol hetkel oli see möödapanek, mille peale vaatasime tegijal-ikka-juhtub pilguga.

Poistel olid võileivad söödud, ent putru ega pannkooke lauda veel tulnud ei olnud. Üks puder küll tuli, ainult et see, mida meie kindlasti ei tellinud.

Lõpuks sain ka mina midagi kõhtu ampsata. Ainult et 5€ eest sain ma kaks väikest pannkooki. Olgu need nii gluteenivabad kui tahes, aga kui ma tellin omale viieka eest pannkooke, siis ma tahan oma kõhu täis saada. Hommikusöök olevat kui päeva kõige olulisem osa, võiks eeldada, et hommikumenüü seda ka tagab. Või ei?

Igatahes, lõikasin ma suure viisakusega sellesse pannkooki kolmnurga, kastsin selle moosi sisse ja mekkisin.




Jah, vaid üks "õõõh!" grimass joonistus mu näole. Pannkoogid olid teravad ja soolased.  (Kuidas on võimalik valmistada pipraseid magusaid pannkooke?). Mittemagusad pannkoogid on minu arvates suurim ebameeldivus, eriti aga siis kui sa seda oodatagi ei oska. Moosi ma moosiks küll ei nimetaks, pigem oli see mingi smuuti. Blenderdatud mitme vilja jook ei ole moos. Ei.

Läksin otsemaid teenindaja juurde pärima, kas need peavadki nii maitsema. Sain vastuse köögipoolelt: "Nad ei ole soolased. Me just sõime neid". Mis vastus see on? Mulle tundus, et mind nagu asboluutselt ei usutaks, et ma tunnen ebameeldivat maitset. Seisin seal nagu ma ei teagi kes. Pirtsakas linnapreili, kes lihtsalt niisama norib laupäeva hommikul tüli? Jah, olen saanud varem pettumust valmistavaid toite, aga mitte kunagi midagi sellist, mida ma ei suuda süüa. Ma pole kunagi varem saatnud toitu kööki tagasi.

Kolmas teenindaja sekkus arusaamatuse kolmnurka ja pakkus välja, et nad võivad teha uued. Aitäh! Nii tore mõistev inimene!

Selle aja peale ei olnud ikka ühe meie sõbra pudrutellimus teoks saanud. Ka tema tuli küsima, et ega ta palvet ära ei ole unustatud, mille peale ta sai eitava vastuse.

Ootasin ja ootasin ja sain omale uued pannikad! Küll aga väga kahtlase kommentaariga koos: "Proovime siis uuesti" vms (no sorry?). Vot sellised, millest üks on tikutopsi suurune:


Viis eurot kahe kohvikupannkoogi eest, millest üks on tikutopsi suurune? Tallinn 2016


Küsin otse: kas see piisike pannkook on mingi nali või? Kas see kannab endas mingisugust sõnumit, mis on seotud sellega, et mulle eelmisest samast roast kaks suutäit ei "maitsenud"? 

Seekord maitsesid pannkoogid keskpäraselt. Aga õnneks ei olnud nad vähemalt soolased ega piprased. See õnn mu kõhtu kahjuks ei täida. Sama moodi ka ei enam minu poolt Inspiratsiooni kassaaparaati. Kahju, kuna antud kogemus jäi esindama mu sõpradest toiduturistide jaoks Eesti kohviku- ja vegankultuuri. 



Ahjaa, puder jäigi tulemata. 



2016/08/30

KILEKOTIDRAAMA


Kas biolagunevad kotid on probleemi lahendus? Või hoopiski informatsioon? Tallinn 2016


Appi! Hoian oma mõtetes kahe käega peast kinni. Viimased päevad loen ma meedia viimaseid vaimusünnitusi „ärakeelatavate“ kilekottide teemadel ja ma ei saa lihtsalt mitte vaiki olla. Ainus, kes on praegu rahulikku meelt ja usaldavaid kommentaare-kokkuvõtteid pakkunud, on Roheliste Erakond, muus osas on aga iga järgnev artikel tavatarbijat vaid hirmutamas. 
 
KILEKOTIDRAAMA JA TRAAGIKA
Keskkonnateemad on üleüldse viimasel ajal mõttetuks põhu teemaks kujunenud. Info on tihtilugu kallutatud ja üheplaaniline, suunaks on olnud agiteerivad ja piire katsuvad pealkirjad ning keskkonnast kõlbab vaid siis rääkida, kui see on a) moekas elustiilivalik, b) tõsisem katastroof või hoopiski c) kui „ekstreemsed“ seadused on kellelegi liiga tegemas. Muus osas räägitakse keskkonnast vaid siis, kui meediaväljaannetes on ruumi üle, et mõned eriti rohelised nipid lugejatele edasi anda. Neid kavalaid nõkse on aga juba niivõrd palju olnud, et iga järgnev läheb vaid ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ja tõsistest asjadest ei viitsi enam siis keegi rääkida.
Kokkuvõtvalt on asi selles, et Keskkonnaministeerium on saatnud valitsusele kooskõlastamiseks eelnõu, millega soovib Euroopa Liidu ettekirjutustele tuginedes keelata 2017. aasta juulist poodides õhukeste (kuni 50 mikronit) kilekottide tasuta jagamine ja maksustada alates 2019. aasta +50 mikron kilekottide hind poodides kuni ühe euroni. Ehk siis kõik, mis puudutab toiduhügieeni tagamist (näiteks lihatooted, lahtine arbuus) kilekottide näol, on arvestatud toiduhinna sisse, nii nagu seni olnud on. Niisamuti ei ole vabalt kättesaadavad tasuta kotid näiteks kassas. Lahtisetoidu esmapakendamiseks kotid jäävad aga alles.
Kahjuks aga on meedia kütnud ebapädevaid sõnavõtte ja artikleid seesuguses koguses ja vormis, et sel on tagajärjed, mis ei aita mitte kuidagi kaasa  ettepaneku jõustumisele ega selle järgi talitamisele. Määrused, mis panid paika 2008. aastal jäätmete liigiti kogumise, tekitasid sama moodi paanikat nagu seekordse kilekotisaaga puhul – puudu on jäänud teavitustööst. Kui ma nüüd pikalt järele mõtlen, siis ma ei ole mitte kunagi oma silmadega näinud kellegi teise kraanikausialust nelja erineva prügianumaga, kuhu käib vastavalt pakend, orgaanika, paber ning muu prügi ehk segaolmejääde. Isiklikult tean ma kahte inimest, kes päriselt ka sorteerivad oma prügi 100% ulatuses. Oma väikese maailma vaatenurgast jääb mulle mulje, et 2008. aasta seadusandluse muudatus on enamiku elanikkonna suhtes 
Postimees avaldas Ivar Viira, kes on Eesti Platitööstuse Liidu juhatuse esimees, sõnavõtud kommenteerimaks praegust kilekotipoliitikat, mis külvas veelgi enam segadust. Ise ma tundsin aga pettumust, kuna intervjueeritav ei näinud oma ukselävelt kaugemale. Vaatame veidi lähemalt tema sõnavõtte.
Kui väikesed kilekotid ära keelata, kas hakkame kasutama siis riidest kotte? Aga need on tulnud Hiinast ja me ei saa materjalis kindlad olla.“ – selle peale tahaks isegi et karjuda.
Miks me räägime siinkohal Hiinast? Kuidas puutub üks Aasia suurriik Eesti tarbija käitumisharjumustesse kilekotide näol? Miks me räägime siinkohal Hiina materjalitootjate ebausaldusväärsusest? Mis tekstiilist kottidel viga on? Kas kõikide nende küsimuste vastused on seotud oma kasu peal väljas olemisega (arvamuse avaldaja leivaks on plastitootmine)?
Üks nullkulu lugeja saatis paar päeva tagasi mulle küsimuse koos Novaatori looga, mis tõi välja tekstiilist kottide pahupoole ehk andis edasi sõnumi, et riidest paun pole siiski kõige parem valik. Ka Postimees ähvardas oma ühe loo pealkirjaga, et riidest kotti peab vähemalt 100 korda rohkem kasutama kui plastkotti (milles on probleem? Õhukesi puuvilakotte ei saa never ever niivõrd palju kordi korduvkasutada). Seesuguste lugude avaldamine tekitab tavatarbijas segadust, kuna absoluutset õiget lahendust ei ole.
Kõik materjalid ei pea tulema ega ausalt öeldes tulegi Hiinast. Ja tegelikult on ka lihtinimesel võimalik hõlpsalt määrata ära (riidest koti) materjali olemus. Materjaliõpetuses on selle nimetus põletamise tehnika, mis võimaldab kodustes tingimuses määratleda enamike tekstiilmaterjalide päritolu ehk kas tegemist on orgaanilise või anorgaanilise materjaliga, sünteetilise või mittesünteetilise materjaliga. Aga see teema läheb juba rajalt kõrvale.

KAMPAANIA NÄGU ON RIIDEST KOTT

Kas riidest kott on lahendus? Jah, on küll. Ma nimetaksin praeguse kampaania näoks justnimelt riidest kotti. See on olnud tugevaks vastaseks klassikalisele poekotile, seda teavad kõik, et esimene keskkonnateadlik samm on poodelda oma kotiga. Kui seni oleme kasutanud tekstiilpauna oma toidukraami transportimiseks, siis järgmiseks sammuks on sama põhimõtte rakendamine ka muude ostude puhul. Näiteks riided, jalanõud, kontoritarbed jne. 

Keskkonnaministeeriumi kodulehel on kirjutatud et peamiseks ideeks antud seadusetäienduses on elanikonna tähelepanu suunamine keskkonnateadlikema otsuste poole. Puuviljaletist küll kile ära ei kao, aga sellegi poolest on tegemist probleemse tootega - siin on mõtte ja tegude koht tavatarbijal.

Muidugi võib riidest kott olla keskkonnavaenulikum kui plastikust kandeanum. See oleneb sellest, mis on toormaterjal, kust on see pärit, kuidas on see töödeldud, kes on valmistanud lõpptoote, kuidas on seda turustatud, transporditud jne. Igal tootel on oma silmaga nähtamatu ökoloogiline reisipagas. Ega need riidest kotid puu otsas kasva, niisamuti ka plastikust kotid.

Turule on tulnud ja kindlasti on tulemas ka erinevaid tekstiilist ja muudest materjalidest kotte puuvilja, pähklite jms tarbeks. Võimalus on ka ise teha riidest nööritavad kotid. Need kandeanumad eristuvad õhukestest kilekottidest selle poolest, et neil on pikem kasutuseluiga. Esmalt peab Eesti tavatarbija võtma kasutusele lahenduse, mida saab korduvalt kasutada. Ja alles siis peab pöörama oma tähelepanu detailidesse (materjal, tootmiseetika jne).

Milliseid lahendusi on veel? Klaas- ja metallpurgid kuhu saab panna näiteks rosinad, pähklid, viinamarjad, läätsed, mais, kummikommid, maitseained jne. Enamikes toidukauplustes on võimalik küsida tühja pappkasti, kuhu oma värske kraam panna. Säästumarketis on näiteks süsteem, kus saad oma toidu kastiga koju viia. Hea lahendus on ka minna poodi oma korviga, kuhu laduda kõik värske kraam – nii nagu turulgi käies. Mina kasutan vahel seda varianti, et kui olen unustanud oma riidest kotid maha, siis võtan üht konkreetset vilja mitte suurt kogust vaid hoopiski erinevaid vilju kaks-kolm tükki ilma mingisuguse lisapakendita. Nii on kassiiril mugavam, ta ei saa ju mitte kuidagi praeguse tehnoloogia järgi kaaluda efektiivselt 2kg lahtiseid õunu. Küllap on muutumas ka kaupluste kassakaalud korvilaadseteks, et oleks võimalik aedvilja ka pakendivabalt kaaluda.

Variant on muidugi tulla kauplusesse ka oma kilest puuviljakotiga. Viinamarju saab näiteks väga edukalt poest koju tuua vana saia- või leivakotiga. Seesuguseid kilekotinäiteid tekib kodudesse ikka päris palju, millel on enamasti ühekordne eluiga. Aga see ei pea nii olema. Hea nipp saiakotiga osteldes pöörata see pahupidi, siis ei püüa laser kinni eelmise toidu triipkoodi. Ma olen alati kassas hea meelega valmis seletama, miks on näiteks porgand saiakotis. Viimased aastad on aina vähem ja vähem üllatunud pilke, kurjustada pole ma kunagi saanud.

Kauplused tulevad kindlasti vastu ja pakuvad pakendamiseks tasulisi biolagunevaid kotte, niisamuti on ka valik paberkott. Neilgi on omad head ja vead: biolagunevad kotid ei pruugi lõplikult laguneda (puuduvad vastavad tingimused, nagu näiteks piisavas koguses päikesevalgust, hapnikku jne) ning paberkottide maht ja kaal on suuremad kui plastkottidel, mistõttu on kulud transpordile suuremad. Kõikide plastkottide alternatiivide puhul on tarvilik suunata oma tähelepanu sellele, et need ka järgmine kord poodi kaasa võtta.

  Kui tavatarbijad ei oleks olnud niivõrd kergekäeliselt kilekotiahned ja neid korduvalt kasutanud, siis me ei seisaks täna nende kättesaadavuse piiramise ees. Sarajevo 2016

 KÕIK EI SAA ARU
I. Viira soovitas Postimehega tehtud intervjuus kodustes tingimustes puuviljakotte põletada. Ma loen sellest välja, et intervjueeritav pole aru saanud miks kilekotiharjumuskäitumust muuta soovitakse. Tarbijad on hakanud tasuta jagatavaid kotte kuritarvitama. Tegemist on mõtlematu mugavuskäitumisega, mida ei lahenda probleemi põlema panemine.
Lisaks päris Viira: „Kuna kilekoti tootmine maksab endiselt sama palju, siis kas see marginaal läheb kauplusele hõlptuluks?“ - Järjekordne näide, et pole mõistetud tõelist põhjust, miks seadused on piiramas tavatarbija tarbimiskäitumist. Kilekottide kõrge hind ei panda toodetele seetõttu lisaks, et kauplused saaksid teenida tulu, vaid takistada ühe lisasammuna kilekottide mõtlematut tarbimist.
Ma isiklikult kardan, et peale seda kilekotikära üritavad näiteks puu- ja aedvilja edasimüüjad ning tootjad neid agaramalt pakendama hakata. Eriti kuna praegune olukord mõjutab ka müüginumbreid. See oleks aga uuele määrusele jalahoop kõhtu.


Chil. Võta pakendivabalt ja poodle oma kotiga!


2016/08/26

MILLINE PAKENDATUD TOIT JÄTTA OSTMATA


Üpriski tavaline toidukorv. Tallinn 2016




Paar kuud tagasi pakkus üks Eesti telesaade mulle koostöövõimalust, kus ma oleksin aidanud ühel perel elada keskkonnateadlikumat tavatarbija elu ühe kuu vältel, ideaalkorras eksperimenteerida nullkuluga. Aset see aga ei leidnud, kuna tundsin end ebamugavalt näpunäitaja rollis olevana. Airbnbtamas ja couchsurfamas olen ma viimasel ajal palju, mis tähendab seda, et ma olen näinud keskmisest tihedamini teiste inimeste intiimsete koduseinte vahele. Milliseid ja kui palju erinevaid tooteid inimesed päriselt kasutavad, mis vedeleb nende kappidepealsetel, milline on külmkapisisu (hea näide sellest blogipostitusest) jne. Neid vaatepilte vaadates tihtipeale hoian ma oma mõtetes kahe käega peast kinni...

Üks mu sõber tuli hästi armsalt mu käest pärima, kas ma annaksin talle mõningaid nippe või näitaksin kuidas olla vastutustundlik tarbija. Kuna ta aga nii toredasti ja siiralt palus, siis ei saanud ma ju ometi talle ei öelda. Läksime siis koos poodi ja vaatasime üle tema tavapärase toidukorvi. 

Ülal on foto, mis näitab tema kahe päeva toidukraami. Kellega on tegu? Tegemist on keskpärase Eesti naisega, vanuseks kakskümmend üks. Õpib täiskoormusega, paaril korral nädalas käib tööl. Tegeleb ratsutamise ja matkamisega. Kehakaalu on tal veidi rohkem, sööb aga lihtsalt. Lemmikroog on kartulipuder hakklihakastmega, viimasel ajal üritab ta rohkem rohelist süüa. 

Käisin temaga läbi toode toote haaval, et anda ülevaade meie toidulaua valikutest pakendite poole pealt. Märkisin fotol "puhta südametunnistusega" ostetavad tooted rohelise südamega, kahtlased/nii-ja-naa tooted kollasega ja keskkonda südamesse pussitavad tooted punasega. Siinkohal veidi lähemalt:

APELSINIMAHL Loen selle pakendi keskkonnaleebeks, kuna pandipakendisüsteem on Eestis edukas ja toimiv (igas EU liikmesriigis süsteemi ei ole). Pandipakend koosneb ühest pakendiliigist. Muidugi oleks veelgi keskkonnasõbralikum teha ise toormahla või loobuda sellest tootest hoopiski, kuna plastikut ei saa lõpmatult ümbertöödelda. Nimelt selle kvaliteet iga ümbertöötlemise korral halveneb, klaasi ja metalli puhul see aga nii ei ole. Kui võimalik valida mahl klaastaaras.

TOORSALAT  Väga hõlpsalt isetehtav toorsalat (neli koostisosa + äädikas, sool, suhkur) on ühekordses plastpakendis. Teekonnale kaasa tehtud toidud, mis on disainitud kohe söömiseks, on praegu üpriski suureks probleemiks, kuna nende pakend ei ole mitmekordselt tarvitatav ja üldjuhul on tarbijatel väiksem tendents plastpakendeid puhtaks loputada (pane tähele, tegemist pole puhtaks pesemisega!). Eestis on suur probleem olmejäätmetega, suunamata selle pakendi puhta plasttaara konteinerisse, väheneb selle likvideerimistulu väärtus. Nimelt olmeprügist toodetakse enamasti energiat, kuigi plasti ümbertöötlemistulu on väärtuslikum.

MURAKAJÄÄTIS Põhimõtteliselt on tegemist tootega, millel on väga väike eluiga. Jäätist on võimalik osta pakendita vastavast müügiasutusest. Jäätisepaberis oleva maiuse asemel võiks eelistada ka ühe või rohkema liitrist kandvat pakendit. Suurtele jäätisesõpradele soovitaksin kindlasti jäätisemasinat. Siinkohal on taas tegemist tootega, mis puhta pakendi konteinerisse eriti ei kipu jõudma. PS! Soovitan liituda Tootjavastutusorganisatsiooni tasuta puhta pakendi programmiga, mis viib stabiilselt su kodu ukselt ära puhtad plastpakendid, klaasi ja paberi

SIIRUP Siirupipudeleid ei ole kahjuks kaasatud pandipakendisüsteemi (kuigi võiks kui teavitustööna juurutada pakendite loputamist), mistõttu need pakendid enamasti ei leia oma teed puhta pandipakendi kogumispunkti. 

AVOKAADO Veensin kallist sõpra, et ühte-kahte vilja ei pea poes tingimata kotiga ostma. Ei mingit pakendit - hästi!

PRESSKOHV Ütlen, et see on "päh-päh", kuna toiduainet ümbritseb kaks eri pakendiliiki. Kohvi on võimalik osta näiteks suuremates Rimides oma pakendiga. 

KRÄSUPEA KOOK Pakend kannab endas vähe toodet, sel on väike eluiga ja inimesed ei ole altid seda puhtaks loputama. Plastanumat ei saa mitu korda tarvitada. Aga! Tegemist on kaubaga, mille realiseerivustähtaeg on ostu kuupäev. Olen kahe käega poolt toidu äraviskamise vastu.

KONSERVHERNED Metallpakendid saavad väga suure tõenäosusega ümbertöötlemisse suunatud, kuna metallesemete olmeprügist väljasorteerimine on hõlbustatud tänu metalli magnetiseeruvusele. 

KONSERVOAD Sama lugu nagu konservhernestega. 

BALSAMICO KASTE Balsamico äädikat on nullist väga raske ise teha, see eest aga müüakse seda suurtes klaasanumates. Balsamico äädikast on kastet aga seevastu lihtne teha. Kui valida kaupluses klaaspakendis ja plastümbrises oleva toote vahel, siis eelistada kindlasti klaasanumat selle ümbertöötlevuseluea ja kvaliteedi suhte tõttu.

SIDRUN Pole pakendit - hästi!

INDIA PÄHKLID India pähkleid olen varemgi näinud kaupluses müüdavat imeväikeses pakendis. Siinkohal annab soovida pakendi suurus. Mina väldiksin nagu tuld selle toote ostmist, pigem on variandiks suurem ümbris või oma anumaga ost (Rimides, Selverites, Maximates, turgudel jne on see võimalus olemas).

KOHVIKOOR Tetrapakend! Kuigi Eestis kogutakse eraldi tetrapakendeid ümbertöötlemiseks, siis sellegi poolest on tegemist ümbrisega, mis koosneb kolmest erinevast pakendiliigist. See teeb väga keeruliseks selle "teispoolsusesse" toimetamise (luba mulle siin väike nali, manala all pean ma silmas ümberöötlemist). 

TOMAT Pakendita! Poodi läksime vaid ühe kotiga, kuhu oli planeeritud panna kõik toidukraam. Puuvilja jaoks seekord kilekotte kauplusest ei võtnud, kuna jagasin talle oma nippi, kui unustan kotid koju. Nimelt võtan siis veidi rohkem erinevadi üks-kaks-kolm puu- või aedvilja, nõnda on kassiiril mugav kaaluda ja ühekordne kott jääb võtmata. See-eest on aga sul suurem valik värsket kraami. Ühes välismaises zero waste blogis tutvustati ideed poeriiulilt üleliigset pappkasti otsida ja sinna sisse kõik värskem kraam koguda ja hiljem see kassiirile anda. Ei tea küll kuidas Eesti poemüüjad sellesse suhtuksid.

ARBUUS Arbuusil on omal väga hea ümbris olemas, mille tõttu on seda hõlbus transportida. Vili säilib hästi ja on vastavates tingimustes tervenisti komposteeruv. Plastkile seda aga ei ole. Puuvili ei tohiks olla sellesse pakendatud. Eriti veel kleepuvasse plastkattesse, mida naljalt keegi ei loputa. Samuti ei saa seda hõlpsalt korduvkasutada. 











2016/08/24

VEGANTOIT REISIL


Tartus on oma vegan restoran, kus ma hakkan kindlasti iga päev söömas käima. Pildil viimane Eestis söödud toit ja reisi kõige esimene kõhutäis. Tartu 2016



Solarisest sai kaasa võetud kanepipiimajogurtit. Tallinn 2016



Käisin augustikuu esimestel nädalatel Lõuna-Euroopa roadtripil. Seiklus oli hästi huvitav ja silmi avardav justnimelt vegantoiduturismi poole pealt. Sõime põhimõtteliselt iga toidukord väljas, vaid päeva snäkkide muretsemiseks käisime toidukauplustes põnevat vegankraami noolimas. 

Välismaal käies on tihtilugu minu ootused kõrgendatud, kuna veganlus on seal suurema tõenäosusega (ja mu eelnevate kogemuste põhjal) laiahaardelisemalt levinud. Ma ootasin Lõuna-Euroopast justnimelt vegantoidu poole pealt enamat. Rohkem täistaimetoidu menüüga restorane, jäätiseputkasid, pirukalette. Tundub, et Eestis on vegani elu praegu imeline - tõepoolest Euroopa tasemel. Pea igas toidupoes on mingisugunegi taimne piimavalik, meil on müügil seesugune utoopiline toode nagu vegan šašlõkk ja täistaimne kalkuni sink. Ma pole kõigis vegan-taimetoidu restoranides/kodukohvikutes/putkades jõudnud käiagi! Tahtsime vegan kimchit, saime vegan kimchi. Tahtsime oma toidupoodi, saime oma toidupoe. Tahtsime vegan restorani, saime vegan restorani. 

Tavalistes toidukauplustes ei leidnud ma tihtilugu spetsiaalset vegan kraami. Väga väga igatsesin ja otsisin ma jäätist. Eriti selle kuuma ja konditsioneeri poolt tingitud kurguvaluga.

Mulle näis, et vegantoitu nähakse Horvaatias kui dieettoitu. Põhiliselt sai taimset toidukraami kas ökopoodidest või maakonna kõige suurema kaubanduskeskuse toidupoest. Mõni üksik kord trehvasin väikelinnas sojapiima. Looduspoodides oli aga seevastu valik toredasti lai. Määrdeid oli külluses ja ka lihakad snäkid kutsusid maitsma. Jogurtivalik oli hea (loe: oli valik). Pehmeid kohevaid kummikomme sain! Need olid imelised. Ainult et hästi hoolega peab seal jälgima, et see niinimetatud eritoit oleks siiski vegan. Tihtilugu oli toit küll vegetaarne, aga mitte siiski täistaimne.

Reisil saime nautida luksust iga toidukord väljas süüa. (Kahe nädala järel see muidugi nii ei tundunud, kuna hommikusöök kippus vahel ehk liiga rasvarikas olema ja sa ei saa kohvi ikka nii nagu sa kodus harjunud tegema oled). Mõningates kohtades käisime spetsaalselt konkreetsetes kohtades väljas söömas ja vahetevahel läksime lihtsalt oma viiese reisigrupiga kuhu tee viis. Väga paljudes paikades on võimalik tellida ja kokku komplekteerida üks või isegi et mitu vegan rooga. Ehk muretsema ei pea, nagu mina ullike palju kippusin tegema.

Ühes kohas sain ma väga ebameeldiva kommentaari kui ma soovisin ühe pitsa juustukomponendi mõne taimse variandi vastu vahetada. Tol hetkel tundsin ma täiega seda diskrimineerimist, et kuna ma olen naine (sest naistel on ju igasugused dieedid ja nad ei pea üldse palju sööma, et kõht täis saama) ja eriti veel veganist naine. Saabunud pitsal oli reaalselt neli oliivi, tomatipüree ja ÜKS VÄIKE rukola leht. Fäänspääns restoranis. Jah, ma saan aru, et selle restorani klient on keegi teine ja tipptunnil, ette teatamata on keeruline erandeid teha, ent ma ei palunud mitte midagi liigkeerulist. Või palusin?

Õnneks aga oli see vaid üks kesine kogemus (millest ma teen kindlasti nende avaliku meediaplatvormile vastavasisulise tagasisidepostituse). 

  Poolas on veganelu väga aktiivne ja viimaste aastatega on avatud mitmeid uusi vegan söögikohti, samuti on ka huvitav teada, Varssavis leidub ka näiteid toidukohtadest, mis on oma menüü muutnud 100% veganiks. Varssavi 2016 



Hästi mõnus ja maitsekas dessert. Soovitan soojalt! Zadar 2016



Hea lai valik võilevamäärdeid. Zadar 2016 


Suure näljaga ei saanud ma toidust pildi, vaid luristasin suitsutatud tofu täisterapasta vokiga kurgust alla. Nii nämma oli lihtsalt. Hinnaks 7€. Split 2016


Ma pole varem näinud seitansalaamit. Dubrovnik 2016



Makrovega on taimetoidu söögikoht, kus road on valmistatavad ka veganvariandis. Kuigi meie tellitud roog ei olnud just keelt alla viiv (kuigi Lauris siinkohal minuga ei nõustu), siis tagasi läheks kindlasti. PS! Hästi raskelt leitav. Dubrovnik 2016 



Kohati ma väga üllatusin, et mitmetes söögikohtades on tervenisti 1-2 vegan rooga, ilma spetsiaalselt reklaamimata. Spliti suurima kaubanduskeskuses on toiduhall, kus on päris mitmeid vegan variante. See vokiroog maksis 4€. Split 2016


Vot neid me mekkida ei julgenud. Zadar 2016



Tegime mingis ülilamp kuurortlinnas peatuse, kus oli mitmeid söögikohti. Ühes neist tellisime üpriski kesised, ent eksootiliselt roheliseid vege burgereid. Horvaatia 2016



Oi, neid jogurteid igatsen ma küll. Minu lemmik oli ananassitükkidega. Sidruni oma on päriselt ka hapu! Dubrovnik 2016


Ainult ökopoodides märkasin ma siin-seal vegan jäätist. Kuskil proovisime ka riisipiimaga, aga see oli sealses kuumuses ikka absurdselt läilamagus. Toffuline on ikka palju parem. Horvaatia 2016



Nishta on taimetoidurestoran Dubrovniku vanalinnas. Sinna oli väga keeruline lauda saada, kuigi selle "haibist" ma aru ei saanud. Toit oli kallis ja väga keskpärane (ülal kolm pearooga). Dubrovnik 2016


Sarajevos olid toiduhinnad väga väga odavad. Arbuusi kg oli näiteks 10 senti. Selle ülaloleva toidu saime koos jookidega vist 6€ eest? Meie korteri läheduses (vastasmajas) oli vegan söögikoht, kuhu me hirmsasti minna tahtsime. Sinna saabudes saime alles info kätte, et see oli suletud. Lõplikult. :( Sarajevo 2016



Koju ostsime kaasa trühvli määret ja proovisime vegan nuggateid ja šnitsleid. Ainult et neid, mida Poolas müüakse, eriti head minumeelest ei ole. Dubrovnik 2016


Kuna ma jäin haigeks, siis sees püsisid enamasti vaid jahedad vedelad toidud. See riisipiima puding oli väga hea. Soovitan. Muud vegankraami saab Horvaatiast kauplusest DM, tavalises toidupoes vegankraami naljalt ei näe. Dubrovnik 2016