NULLKULU

pühapäev, 4. detsember 2016

TARTU NÄDAL 15

Nii ilusad! Ma nägin ükspäev isegi unes, et ma olin reisil ja sattusin ühte kauplusesse, kus müüdi puidust termoseid ja muid lahedaid ökoasju. Tahtsin neist ka foto teha, et Laurisele näidata, aga mul oli millegipärast telefon nii katki, et ainult aku ja juhtmed olid mu käes. Tegelikult on see hästi huvitav, et umbes 30% unenägudest on mul kas kaamera või telefon käes ja ma üritan väga pingsalt seda tööle saada (enamasti pildi tegemiseks). Pusides ja keskendudes ühele nupule taipan ma, et ma olen unenäos ja ärkan üles. Ma olen jõudnud lucid dreamingus niikaugele, et mõnel üksikul korral olen ma suutnud mitte ärgata. Üks hästi lahe kogemus oli siis, kui ma lendasin ise enda unenägu kontrollides üle Tallinna Ülikooli peahoone. Kuigi mu "kontrollperiood" kestis vaid paarkümmend sekundit, peagi triivisin kontrollimatusse unenäomaailma tagasi.  Aga areng kindlasti. Soovitan katsetajatel vaadata filmi Waking Life. 

Alustan selle detsembrikuu esimese Tartu nädala postitust sellega, et mul on tohutult süda paha šokolaadi söömisest. Oi, sellega olen ma küll liiale läinud. Täna oli selline hästi rahulik, ent töine päev koolis. Joonistasin täna 7h. Veidi muretsen oma käte pärast, mul on õhtuti käelabas ja randmes valud. 

Kui tulin koju, tegin kartulisalatit, mida tegin viimati suvel. Mul on veidi toidupaanika, ma ei tea mida süüa teha. Ausaltöeldes väldin ma seda kui tuld, viimased kolm-neli päeva ei ole ma normaalselt hommikust, lõunat ega õhtust söönud. Eile vedasin end Aparaati ja sundisin end rahulikult einestama. Selles osas olen ma väga imelik, et mul on nagu sellised .. toiduhooajad? Igaüks neist kestab kuskil nädal-kaks-kolm. Näiteks viimane selline oli mul avokaadopastaga, siis oli tortillad ja sügist iseloomustas kõige rohkem erinevad läätseroad (see meenutab kohe ühikaaegu). Aga praegu on mu pea, südame ja mao vahel katkenud ühendus ja ma ei tea mida ma tahan süüa. Apppi. Kõlab nagu esimese maailma probleem - ma ei tea, mida süüa. 

Sain koolis esimese B. Vingusin sellest Laurisele ja ta ütles vaid seda, et küll mul on ikka luksust haputseda. Jah, tõesti - mõttetu probleem, aga ometi olen ma selline, kes ei luba endale selliseid "apsakaid". Kui midagi teha, siis teha seda hästi. Küll minu maailm on ikka tibatilluke.

 
Nägin kaubamajas, et "oo, mingi mündine toode, jah, ma tahan seda". Maitses nagu leib. Mõttetu. Tartu 2016



Hahaa! Lõpuks ometi näen oma silmaga, et Rimis on tõepoolest müügil vegan juust. Tartu Rebase Rimi 2016


Mis veel? Ahjaa, sain oma esimese negatiivse raadiosaate tegemise kogemuse.  Ma olin ikka väga kuri. Väga väga kuri. Ja sel teisipäeval ei tulnudki uut saadet. :(

Esmaspäeval käisin ma Peeter Volkonski etendust Kangelased vaatamas. Mul pole siin Tartus seni mitte ühtegi imelist (lepin ka lihtsalt toreda või naljaka variandiga) teatrikogemust olnud.  

Ja muidugi see, et jõulud on tulemas. Pean tõdema, et ma ei ole huvitatud kingituste saamisest ja veel vähem nende kinkimisest. Näiteks ühele oma sugulasperele pean ma tegema kingitused. Aga neil on nii palju asju! Olen märganud, mis mu eelnevate kingitustega juhtunud on - tolmu all, kasutult kuskil vedelemas. Ma ei saa aru, miks ma peaksin sellega kaasa minema. Ahjaa, ja muidugi ka see, et paar nädalat tagasi TAGASTAS mu vanaema oma eelmise aasta jõulukingi, mis ma talle teinud olin (vegan põsepuna ja ripsmetušš). Ta ütles, et ta ei kasuta neid. Misasja? Kes teeb nii? Jõulud on toredad aga see kohustuslik kingitusevärk mitte.