KAS ON RASKE OLLA VEGAN?



Ükspäev küsis mu käest  veel alles nägupidi tuttav: "Mida sa ometi sööd? See on ju nii raske!" Jutt oli siis veganlusest muidugi. Ma saan sarnaseid küsimusi ikka ja jälle, kuigi ma ei kipu neid enam tõsiselt võtma. Mistõttu ka minu vastused on naljatlevad ("Mis sa sööd?!"-"Taimi") või siis on hästi kompaktsed, mis võivad näida ehk üleolevana, aga on hoopiski tingitud sellest, et ma ei viitsi sellest rääkida. 

Täna ma aga jäin selle üle mõtisklema. Kas vegan olla on raske?  

Ma mäletan väga hästi esimest korda, kui ma puutusin kokku ühe päris ehtsa veganiga. Ma olin siis 14, käisin Maarja Külas vabatahtlikuna kevadisel koolivaheajal tööl. Juba siis ei söönud ma lihatooteid. Seal jäi mulle silma üks sakslasest vabatahtlik, kes samuti sõi eraldi taimetoitu. Tema aga ei söönud peale liha ka muna- ja piimasaadusi. See on hästi huvitav praegu tagasi vaadates, et minuarvates ei olnud see eriskummaline. Tol hetkel ei teadnud ma veganliikumisest mitte midagi. See kohtumine ei tekitanud aga minus mingisuguseid küsimusi. Absoluutselt mitte. Kuigi see, et ta ja mina valmistasime koos peedipelmeene, minu maailma jaoks täiesti uut toitu, täiesti võõrast, ei jäänud ma sellele pikemalt mõtlema. See polnud miski, millest välja teha. 

Ühel nädalal peale Tartu Loodusmajas korraldatavast vestlusõhtut sain ma kirja vormis kiitvat tagasisidet, kus viidati sellele, et ma "ei suru oma veganvaateid" teistele peale. Jah, mina söön seda mida ma söön ja see pole ei kellegi teise asi kuidas ja mida täpsemalt. Sama moodi ei soovi mina kellegi teise taldrikus sonkida. Kohati on mul tunne, et ma tõepoolest ei viitsi ega taha (jälle) oma tarbitavast toidust rääkida. Uute inimestega uues keskkonnas iga toidukord tuleb taas teemaks kui on teada saadud, et ma olen vegan, et kes sööb liha, kes mitte jne. (Ma ei taha kuulata, et sulle ei maitse vorst. Ma ei taha kuulata, et sa jood ainult laktoosivaba piima.) Palun laske mul süüa! Pärast võime rääkida sellest kus ma oma näitajaid kontrollimas käin, kas mu juuste kasv on pidurdunud, kas ma restoranis käia saan, kas ma olen teistest parem jne. 

Nii palju kui võimalik üritan ma seesuguseid toidueetilisi teemasid köögis ja eriti söögilaua taga vältida. See ei ole õige koht ega aeg. Küll aga on tänases ühiskonnas siin ja praegu avalikus ruumis toidueetika ja toidukultuur teema, millest rääkida.

Miks paljud veganid tahavad ja hoiavad seda teemat õhus? Põhjusi on siin mitmeid, rääkides enda ja nii mõnegi teise eest, on näiteks see, et ringleb alusetuid müüte ("soja on ikka nii halb et jube!" ja "lihata laps ei kasva") ja paljudel inimestel on totralt keeruline elada (puudub pädev ja toetav arstiabi, haridussüsteem aktsepteerib müütide loomist või siis näiteks pole koolis taimetoidu võimalust). See ei ole kohe üldse mitte utoopia, kui ma unistan sellest kuidas minu lastel oleks munitsipaallasteaias valik süüa taimetoitu, täpselt samamoodi nagu Soomes täna on see võimalik (link). Ehk siis selles mõttes on raske, kuna täna on see teema, mida ma aktiivselt pean demokraatlikus arutluses hoidma. Ma tunnen ausalt öeldes kohustust olla avalikult vegan. Aga ma eelistaksin seda mitte olla.

Raske on see, et mina kui noor vegan naine ei ole tõsiseltvõetav. Ja kui selles pajas on veel ka see, et ma olen läbi ja lõhki ikka nii öko et jube, siis minuga ei saagi rääkida presidendivalimistest, Rail Balticust või haldusreformist? Näiteks ütles üks autoriteetne austusväärne meesisik nii möödaminnes, et küll ma sellest veganjurast ühel päeval lahti ütlen ehk siis kasvan suureks. Kusagil sain ka kommentaari: "tibin otsib lihtsalt kohta elus, ka mingit identiteeti, ning sellele lisandub suht suur annus nartitsismi. Kõik see nö nullkulujutt ja vegaanlus on vaid suitsukate." Ma päriselt ei saa aru miks ei ole see aktsepteeritav, et ma ei soovi põhjustada kaasolendile kannatust ja valu. Selle valikuga ei tee ma mitte kellelegi liiga. Kas ma eksin? 

Probleem on see, et kui ma ütlen, et ma olen vegan, siis mind nähakse kui neoonroosat särapuruga kaetud ükssarvikut, mingisugust müstilise sisuga stereotüüpi. Kõik teavad ja räägivad kaasa, lisades iga kord mõne saba või nabarõnga juurde, aga keegi päriselt näinud ei ole. Ma tean ja olen kohanud mitmeid veganeid, nii kooliõpetajaid, keskkonnainspektoreid, tudengeid, karjäärinõustajaid, poemüüjaid, fotograafe, toimetajaid, pulmaisasid jne. Mehi-naisi, eestlasi-mitteeestlasi, noori-vanu, religioosseid,-mittereligioosseid jne. Mina, Maryliis, olen esmalt kellegi kaasa, kellegi õde, kellegi tütar, kunstitudeng, skaut, kassiarmastaja ja muuseas söön ma taimetoitu, saladuslikku säratolmu ei kusagil.

Panin photoshopis kokku sellise kiire kollaaži igapäevastest toodetest, mis on täitsa vegan. Valisin meelega sellised variandid, mis pole lihtsalt igavad juurikad või tükk lehtsalatit. Tartu 2016


Kõige muu puhul aga ei jää ma millestki ilma. Käin täpselt sama moodi väljas sõpradega õhtust söömas, ma olen terve ja elurõõmus, saan poest jogurtit ja jäätist ja kummikomme ja kevadrulle ja boršši ja kooki. Ma olen võitnud rohkem, kui ma ise uskunud olen. Näiteks on minu sporditulemused paranenud, niisamuti ka on mu küüned ja juuksed tugevamad kui varem. Minu toidulaud on laienenud niivõrd palju, ma arvan, et kui minus poleks toimunud muutust taimetoidu suunas, siis ei oskaks ma tänaseni nautida kimchit, läätseroogasid, indiapäraseid kikerherne karrisid. Ja muidugi kõik need toredad inimesed ja uued sõbrad! 













Kommentaarid

Populaarsed postitused