BLOGI AASTAKOKKUVÖTE 2017

Eelmisel aastal ma seesugust postitust ei teinud, kus oleksin kokku võtnud kõik justnimelt blogiga seonduvad tegemised ja juhtumised. Sel aastal sellist postitust aga kokku panna oli ääretult tore. Vaatasin tagasi kust olen tulnud ja kuhu suundumas. 

Ma ütleksin, et 2017 oli nullkulu blogi jaoks üks vahva ja lõbus aasta. Eks muidugi oli ka päevi, mil tundsin, et on raske ja blogimine on üks mõtetumaid asju, millele oma aega kulutada. Ülekaalus on aga siiski positiivsed emotsioonid ja kogemused. Näiteks see, et käisin blogiga päris ehtsal blogireisil Vilniuses. Sellest saab lugeda viimatisest Vegan ajakirjast. Või siis näiteks see, et hakkasin tegema intervjuusid erinevate nullkululistega mujalt maailmast. Kõige põnevam koostööprojekt on olnud muidugimõista Feministeeriumiga, sellest saab lugeda postitusest Kaks roosat. Naerda on saanud ka, näiteks siis kui Karmen Kass nullkulu facebookilehte laikis või Lauren Singer blogi instagramikontot hakkas jälgima. Päris lahe.

Aga mis ma enam lobisen. Siin on blogi aastakokkuvõte 2017!



❤ Aasta loetuim postitus: Avalik kiri Mademoiselle kohvikule.

 Aasta kommenteerituim postitus: Hommikud blogimata, kus kirjutasin sellest, kuidas olen end vahetevahel kesiselt tundnud, kuna ma pole 100% vegan ega zero waste. Alati teeb mu tuju paremaks, kui blogilugejad endast märku annavad kas kommentaari või privaatse kirja teel. Sellised postitused, kus ma olen vahetult kirjutanud mõnest oma murest või dilemmast ning saanud ka kohest vastukaja, on pakkunud tuge. Päris pikka aega olen ma näinud blogimist lugejakaugelt, alles viimase aastaga olen ma hakanud nägema ka blogimündi teist poolt. Ma ei ole veel sellest aru saanud, et blogimine võib pakkuda mulle ka abi, nõu ja tuge, peale selle, et ma oma mõtted iseenda jaoks lahti kirjutan. Ja pealegi, ma arvan, et on aeg end rohkem avama hakata ning näidata end rohkem. Tulevase aasta eesmärk on olla veelgi rohkem mina - toorelt ja vahetult.

❤ Hästiõnnestunud postitus: 100 sammu nullkuluni sari, millest tänaseks on ilmunud kehatoodete eri. Kodu-, toidu- ning hobideteemalised sammupostitused on küpsemas ning peagi tulemas. 

❤ Parim kommentaar:

„Miskipärast tuleb meelde ka väga palju kingitusi, mille omanikuks olemises ma nii rõõmus ei olnud, kingisaamishetkel justkui ma oleksin olnud pettunud, et kas nad tõesti ei tea mind paremini, aga eks see avas ka minu silmad, et peaksin rohkem end avama oma lähedastele.“

See mõte Susannalt Parimate kingituste postituses tabas haamrina naelapead. Ma olen kummaline ja kinnine inimene, kes ei oska ja kohati ei taha või ei viitsi end teiste jaoks avada. Võõraste ning tuttavatega on lihtne, sest et vahet ju justkui ei ole kui lähedale ma kedagi endale lasen. Kallite ja perega on aga hoopis teine lugu. Ma ei ole varasemalt suutnud endale tunnistada, et ma jään nende inimeste jaoks kaugeks, kes seda tegelikult ei vääri ning kellega see juhtudagi ei tohiks. Nii lihtne on pugeda viisaka naeratuse varju, helistada vaid kord aastas, teha ettekäändeid.. 

❤ Kaks lahedat fotot:





Õppetund: Käisin H.-ga, kes on muide blogi lugeja ja kellega me alles hiljuti oleme suhtlema hakanud, Pahupidi kohvikus lõunatamas. Ühtäkki tõmbas ta oma käekotist välja ühe huuleõli, mida ma olin siin blogis soovitanud. Ausalt öeldes hirmutas see pilt mind, sest et mulle jõudis 100% kohale fakt, et kusagil keegi loeb ning võtab minu arvamusi, mõtteid, vingumisi või antud juhul soovitusi tõsiselt. Huuleõli ja kõik muud asjad, mille kohta ma ütlen, et mulle meeldib või maitseb, siis nii ka on, aga vahetevahel on mul tunne, et blogijana on mul võim ja võimalus kirjutada mida tahan. Võiksin vabalt valetada, liialdada (ok, seda ma vahel teen), rääkida lugusid kokku ja kirjutada selliseid muinasjutte, et ise hakkan ka uskuma. Aga ma ei saa seda teha. Mitte et ma tahaksin - ära saa minust valesti aru -, lihtsalt see huuleõli käekotist väljatõmbamine oli nagu mingisugune manifest, mis karjus mulle näkku: „Ole oma sõnadega ettevaatlik, või muidu ... !“

Külalispostitus. Konmari - mis see on? Eliiselt. 

❤ Sellel aastal postitatud postituste arv: 133

❤ Instagram. Sellel aastal astusin ma lõpuks ometi Instagramirongile ja olen hakanud aru saama kuidas seda kasutada. Üllatusmomente on olnud jagusalt, sest et pessimistlik ja vanamoodsalt totu mina ei osanud selle võlusid mõista ega eeldada. Instagram on tore vahend, mis aitab näiteks zero waste kogukonda kokku tuua. Tänu sellele lihtsale äpile olen ma tutvunud lahedate nullkululistega siit ja kaugemalt ning zero waste kui liikumine on minu jaoks rohkem pildis. Mulle nii meeldib see, et seal on hääl kõigil võrdselt. Minu kui tarbija jaoks ei ole vahet, kas postitaja on täiskohaga blogija või Kati Kiruverest. Mulle lihtsalt nii väga meeldib see idee, et nullkulu ehk zero waste ehk ringmajandus ei ole kellegi oma ega kellegi nägu, vaid kontseptsioon, mida saavad kasutada kõik. Minumeelest Instagram pakub seda hästi - ma ei pea kuulama ega vaatama kedagi ainiti, vaid infomüras olen koos kõigi mõtlejatega olenemata nende sotisaalmeediapositsioonist.

Mustanditesse jäänud postitused: Mida ostan ökopoest? Kelle poolt valisin? Zero waste kohtinguideed. Parim hambapasta tavapoest. Minu vegan pidupäevatoidud.


❤ Intervjuud Natashaga, Lauraga, Jerome´iga - kolm luust ja lihast zero wasterit kaugemalt. Tahan eestlastele näidata rohkem teisi nullkulu praktiseerijaid. Mina ei ole see ainus naljakas lillelaps, ma ei taha olla nullkulu nägu ja ma ei taha seda (mis iganes see ka on) omada. Nullkulu ei ole priviligeeritule, nullkulu ei ole kellegi oma, nullkulu on mõtteviis, millest igaüks saab kasvõi natuke ampsata. 

❤ Blogiauhindadel arvamuskategoorias II koht. 

❤ Blogilugeja uuring. Sellel aastal hakkas mind kipitavalt huvitama, kes on see, kes on blogilugeja. Selle tarbeks tegin väikese uuringu, mis kujunes edukaks ja avas mu silmad nabani. Põhinedes sellel uuringul ning google statistikal, siis näiteks keskmine lugeja on huvitatud keskkonnateemadest (loogiline, eks), ta on 16% tõenäosusega vegan, vanusegrupp on 24-34 eluaastat, ta on lugenud blogi vähemalt 6 kuud kuni aasta.

Uuringu lõpus palusin ka vastajal kirjutada kolm märksõna, mis talle blogiga meenub. Tead, ma ei ole vist eales midagi nii toredat, südantsoojendavat ja lõbusat lugenud. Peaksin kõik need märksõnakolmikud välja printima ja omale rahakotivahele panema või kuhugi märkmikusse kleepima, sest need on enamat kui sõnad. Ja mitte lihtsalt ilusad sõnad. Aitäh veelkord kõigile vastajatele! Ja muidugi aitäh kõigile lugejatele!

❤ Parim mälestus. Käisin päris ehtsal blogireisil. Koostöös Vilniuse vegan söögikohtadega sain ma tegutseda ühe tõelise toidukriitikuna.  Ära sai proovitud rohkem kui 35 rooga. Uskumatult lahe ja tore oli. Reisiga võtsin kindlasti kilo või kaks juurde. Nii palju head toitu, toredaid vestlusi tegijatega ning põnev kogemus "päris blogijana". Naljakas oli ka see, et üsna varakult - vist teisest restoranist alates - hakkasime me kokku põrkama ühe teise vegantoiduturistiga. Kuhu me läksime, oli tema juba ees või vastupidi.

Nullkulu pop-up pood. 17. detsembril Pakendivabaduse üritusel EKKMis toimus Nullkulu hüpikpoe debüüt. Selle kogemuse - pop-up poe pidamise - saan nüüd oma bucketlistist maha tõmmata. Tehtud.



❤ Suurim apsakas: fototalletusplatvorm muutus päevapealt tasuliseks. Ohjah, Picasaweb tegi kõigile suure karuteene, kui sõrmenipsuga kõik platvormil olevad fotod privaatseks tegi. Selle mittenaljaka nalja tõttu panin ma sel aastal blogi korraks kinni ja hakkasin sõna otseses mõttes blogipostitusi foto haaval üles seadma. Ei olnud see aga paari kliki töö, vaid tõeline käsitööline nokitsemine: uue platvormi kiire leidmine, fotode otsimine, üleslaadimine, koodi muutmine. Kõiki postitusi ma tänaseks üles ei ole jõudnud panna ning väga vanu ning pildirohkeid ma tõenäoliselt enam ei panegi. Selle naiivse õppetunni tõttu, kuna ilmselgelt tasuta lõunaid olemas ei ole, olen teadlikult blogipostitustes fotode arvu vähendanud, et kui kui peaks kunagi jälle selline lollus juhtuma, siis tööd on vähemalt selle arvelt vähem. Proovin siis ühe pildiga need 1000 sõna ära öelda.
 
❤ Uued teemad blogis: Vermikompostiussid, kellest olen kirjutanud näiteks siin ja siin; Päev elus, siin ja siin; ning prügisukeldumine. Selle aasta märksõna on olnud ka aktiivne katsetamine. Olen otsustanud, et ma ei istu kodus diivanil ning vingu, et zero waste on nii raske ja seda lihtsustavaid tooteid olemas ei ole, Eestis ei toodeta või ma ei viitsi lihtsalt guugeldada ning oma pead tööle panna. Näiteks nõudepesunuustikuid olen ma proovinud vist kümmet erinevat ja alles nüüd lõpuks leidnud selle, mis mulle meeldib ning mis minu ootusi ja väärtusi rahuldab. Loodan, et oskan seda uudishimu, kindlameelsust ja lapselikku avastusrõõmu endaga kaasa võtta ka tulevasse aastasse. Kes teab, äkki tuleb sel aastal lahendus hea kodumaise hambaharja näol? Aitab sellest Hiina bambusest...

Inspiratsiooniallikad. Hakkasin kuulama Problogger podcasti ja Ökoskoopi. Zero waste eeskujudest olen kirjutanud veel siin. Üks natukene teemaväline mõjutaja on olnud ka Serial taskuringhäälingu saade S-Town, mis räägib ühest tulihingelisest kliimasoojenemise fanatist.

Koostöö: Tallinn Music Week, EKKM kohvik, Tarkusenädal, MTÜ Mondo vestlusõhtu, Anne&Stiil, Tiiu, Raadio2, MyHits, Ajakiri Vegan, Vaba Lava, Biobag Eesti, Happy Healthy Hosewife, Ösel Birch, Vegamama, Feministeerium, Eliise Kruusel Disain, Vegafe, GYVAS baras, Zatar falafel, Eliise blogi, jpt.

❤ Muud põnevat: Karmen Kass laikis Facebookis mu blogi ja Instagramis hakkas Lauren Singer mind jälgima. Järgmisena oleks tore näiteks ... presidendiga selfitada? Hhaaaha! 

Kommentaarid

  1. Nii tore aasta on sul olnud. Tahtsin kirjutada Sulle, et tänan kirjutamast. Naudin kuidas Sa kirjutad ning loodan ka sel aastal saada siit uusi mötteid ja inspiratsiooni. Aitäh! ;)

    VastaKustuta
  2. Jaa! Hambapasta postitus võiks küll tulla :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused