INTERVJUU PRANTSLASEST NULLKULULISEGA

Täna tahan ma sulle tutvustada oma zero wasterist sõpra Jérôme´i. Tegemist on 27 aastase prantslasest noormehega, kes sattus Eestisse vabatahtliku töö kaudu, mida tegi siin 11 kuud Teeme Ära! organisatsioonis. Jérôme töötas lisaks oma tööle ka pikalt selle kallal, et luua programmi, mis ühendaks Eesti kaupluseid, söögikohti ning muid teenuse- ja tootepakkujaid, kes toetavad pakendivabat poodlemist. Eeltöö on antud edasi, hoiame pöidlad pihus, et asi ühel päeval ka käima läheks! Küll aga nüüd oma kodumaale tagasi läinuna askeldab noormees selle kallal, et oma enda kodulinnas, Besançonis, zero waste organisatsioon ning tegus aktivistitöö käima lükata. 

Mida aga Jérôme nullkulust arvab ja milline on olnud tema teekond, sellest pikemalt meie vestlusest:



Kuidas nullkulu sinu jaoks alguse sai? 

Ausalt öeldes ma ei mäleta alguspunkti kui sellist. Kaks aastat tagasi veel Prantsusmaal elades tundsin, et soovin süüa tervislikumalt. Sellest tulenevalt seadsin oma sammud ökokauplusesse. Nägin, et seal sai osta pastat, riisi jms lahtiselt. Hakkasin neid ostma komposteeritavate ühekordsete kottidega - jah, see pole küll zero waste aga vähemalt loobusin ma plasti kasutamisest toidu osas. 

Kas sa tol hetkel teadsid nullkulust üldse midagi või pigem soovisid elada keskkonnasõbralikumat elu? 

Jah, pigem soovisin ma elada keskkonnasõbralikumalt. Esmalt proovisin süüa tervislikumalt, kohalikult ja hooajaliselt. Eestisse vabatahtlikku tööd tegema tulles puutusin kokku inimestega, kes olid konkreetsemalt seotud zero waste liikumisega. Oma esimesel siinveedetud nädalal toimus Tallinnas Teeme Ära! konverents, kus esines kohutavalt inspireeriv Pål Mårtensson Zero Waste Sweden organisatsioonist. Õppisin temalt palju. Nädal hiljem ostsin juba Rimist omale võrkkotid. 

Tollal oli mul juba tegelikult üks isetehtud riidest kott, mille mu sõber mulle valmistas enne kui ma Prantsusmaalt lahkusin. Siis juba tahtsin oma aedviljade ostmiseks oma isiklikku kotti. Sellest ühest kotist lihtsalt jäi mulle aga väheks, mistõttu sai Rimist veel lisa hangitud. See kõik vist ongi minu nullkulu teekonna algus. 

Millised olid sinu eelnevad harjumused, millele sa täna vastu oled?

Varem olin väga suur raiskaja. Peale kooli, päris maailma astudes töö ja kõige sellega muutus minu käitumine rohkem keskkonnasõbralikumaks. Hakkasin rohkem asju boikoteerima, sest ma sain aru, et need on valed. Aga samas ma ei olnud ka väga keskkonnateadlik. Ma ei teadnud kui palju ma tegelikult oma käitumisega kahju teen.

Näiteks kui varem ostsin ma muretult pudelivett, siis enam ma seda kunagi ei teeks. Sõin palju komme, neid mis on igaüks eraldi pakendatud. Seda enam ei juhtu, kindlasti mitte. Võtsin pikki dušše. Sõin palju rämpstoitu - enam ei. Varem tegin ka väga väga lühikesi autosõite. Kui ma Kanadasse sõitsin ja pidin auto maha müüma, sain aru, et mul pole enam seda vaja. Nüüd juba neli aastat pole mul autot olnud, kasutan hea meelega ühistransporti ning hääletan. Kuigi ma saan aru, et ühistransport on enamasti fossiilkütustepõhine, siis ma arvan et see on ikkagist parem kui üks auto veel lisaks teedele lisada. Loodan, et mul pole enam kunagi autot vaja. Eestis on muidugi imehea rongiliiklus ja lisaks on see odav, meil Prantsusmaal aga vastupidiselt kohutavalt kallis. Muidem olen sellel aastal (toim 2017) sõitnud Eestis rohkem rongiga kui oma eluajal kokku.


Mis on sinu jaoks nullkulu?

Nullkulu on väiksem mõju keskkonnale, see seisneb kõiges - mida sa sööd, ostad, vaba aega veedad, millist tööd sa teed. Sa ei saa olla zero waste ainult oma kodus, pead seda olema kõikjal ja kõiges. Töötad kohas, mis toodab asju, mida maailmas vaja ei ole? See ei ole zero waste. Küsi endalt, kas sinu otsused või tegemised lähevad vastuollu sinu maailmapildiga. Pead olema inimene, kes hoolib oma planeedist. Kui miski ei ole hea sulle, ei ole see hea planeedile ja nii lihtne see ongi.

Ma arvan, et ma olen rohkem humanist kui ökoinimene. Ma usun zero waste elufilosoofia on oluline. See pole oluline planeedi hüvanguks vaid pigem inimkonna ellujäämise pärast. Ma usun, et Maa saab hakkama, kui inimesi enam ei ole.



Vahel mõtlen, et ökoloogiline liikumine on teinud suure turundusvea. Ma leian, et eesmärk pole päästa planeeti vaid inimlikkust. Võibolla inimesed reageeriksid paremini, kui me ütleme, et nende järeltulijad ei ela kauem kui sada aastat. Jah, see on päris alarmeeriv, ent samal ajal hea võimalus rahvusvaheliseks koostööks, mis tulevastel rasketel aegadel muutub vajalikuks.  




Kuidas Prantsusmaal prügi sorteerimine käib?

Prantsusmaal peavad inimesed sorteerima pappi ja plastikut, taarat aga mitte. Klaas tuleb viia linnas paiknevatesse kogumispunktidesse. Biojäätmete kogumist ei eksisteeri. Küll aga on üks mittetulundusühing ja kohalikud omavalitsused korraldamas kompostikastide ehitust linna uute hoonete kruntidele. See süsteem toimib aga ainult siis, kui tulevased elanikud selle lisamist ise paluvad. Lisaks jagab MTÜ inimestele infot kuidas prügi sorteerida ja peale selle kahasse kohaliku omavalitsusega kahaldavad kompostrit.

Kellel aga seda võimalust ei ole - kompostrit õue peal - see peab kas kasutama verikompostimist vms. Üldjuhul aga inimesed viskavad biojäätmed sorteerimata üldprügisse.

Kas sa oled tähele pannud seost nullkululiste ja nende soo vahel?

Sa pead silmas seda, et enamasti on need naised? Jah, muidugi (naerab). Nullkulu seisneb keskkonna eest hoolitsemisel. Naistel on tavaliselt rohkem empaatiat kui meestel. See on üpriski kurb, et mehed ei ole huvitatud. Ma ei tea, ma ei tea miks see nii on. Ma arvan, et empaatia on see võti. Ja mehed on laisad, neil on rohkem ükskõik.

Miks sina hoolid?

Olen loodusearmastaja, tahan et see jääks nii nagu on. Tahan, et minu mõju meie keskkonnale oleks napp. Matkaja, mägironija, lumelauasuusatajana tahan puhast elukeskkonda. Minu jaoks on see loogiline, et ma ei võta sellest rohkem ega raiska.

Kas sa vahel tunned, et nullkulu indiviidi tasandil on mõttetu?

Jah, muidugi eriti Eestis, kus ma näen, et ei ole aktiviste. Prantsusmaal meil on mitu erinevat zero waste organisatsiooni. Igaüks neist töötab konkreetsete tulemuste nimel. Näiteks üks saavutas just hiljaaegu selle, et Strasbourgi linna ning haldusüksuse koolidesse tulev toit ei ole ühekordsesse plastikusse pakendatud. Vabatahtlikud tegid selle teoks, ei keegi teine. Jah, see nõudis palju tööd kohalike omavalitsustega, ent see ei saa olla takistus. Üks organisatsioon tegi ära näiteks selle sama töö, mille kallal mina siin Eestis olen töötanud - panna kaupluste ja kohvikute ustele sildid, mis annavad märku kust osta oma pakendiga.

Oma harjumuste parandamine on hea, aga kodust pärinevad jäätmed on vaid väike kübeke teiste jäätmetekitajate kõrval. Enamik keskkonnakahjust pärineb ettevõtetelt, tööstusest, taristust. Seega on ääretult oluline, et oleks aktiivseid kohalikke keskkonnaorganisatsioone.

Tahad midagi lisada, millest me ei ole veel rääkinud?

Jah, prügi põletamine ei ole lahendus! (naerame).

Demokraatia ei seisne ainult presidendi hääletamises, tegelikult isegi see ei ole domokraatia, aga see on hoopis teine lugu. Me hääletame iga oma ostu ja teoga, mistõttu peaksime olema teadlikud mida me teeme ning selle najal valima, mida me tegelikult tahame.





Mida sina arvad, kas Eestis on vähe aktiviste? Kas ka Eesti vajab oma zero waste organisatsiooni?

Kommentaarid

  1. Kindlasti vajame oma zw org.i. Kui on olemas vedaja, omakeelse knowhow jagaja, on lihtsam inimestel kaasa minna ja oma harjumusi muuta.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused