NULLKULUST JÄÄB VÄHEKS

Zero waste keerleb viie märksõna ümber - refuse, reduse, reuse+repair, recycle ja rot - keskendudes peamiselt jäätmetele tavatarbija vaatevinklist. Me räägime ühekordsetest joogikõrtest, kohvitopsidest, kilekottidest ja kõiksugu muudest pakenditest. Lisaks on fookuses komposteerimine, taaskasutus, vahetevahel sekka veganlus, kuigi seda viimast Nullkulu Ema Bea Johnson ei praktiseeri. Kogu jant keerleb ümber pisiotsuste tavaliste inimeste eludes, mille ökoloogiline jalajälg on kohati naeruväärse olulisusega. Pole siis ime, et nullkulutajaid vallaliste hipitüdrukutena nähakse. 

Mis on tähtis? Millele me tegelikult keskenduma peaksime? 

Mina nimetaksin uueks viieks märksõna komplektiks järgneva:

- planeeri oma perekond ühe liikme võrra väiksem või tee teadlik otsus lapsi mitte saada
- liikle roheliselt ehk kasuta ühistransporti, vali autovaba elu ja puhka lähedal
- osta taastuvenergiat
- söö vegantoitu 
- kaasa kogukonda ehk suure hulga inimeste igapäevaelu rohestamine (haridusprogramm, hääletamine, keskkondlike avalike diskussioonide algatamine, uute toodete-teenuste loomine)

Iga roheline valik on hea, ent kahjuks on igal valikul eri suurusega mõju. Näiteks prügi sorteerimise ja ühe lapse võrra väiksema pere planeerimise vahekord süsinikujalajälje näitel on 120-kordne (1). Pakun välja neid viite märksõna, kuna nende mõjuskaala on suurim ning seetõttu võib neid nimetada miinimumiks, mida üks inimene keskkonna hüvanguks teha saab. 

Zero waste liikumisena näib kohati katsena plaasterdada luumurdu. Võtame näiteks needsamused ühekordsed joogikõrred. Viimased aastad on jahutud seda küll ja küll, kuidas plastkõrs on nii paha-paha, ja üks normaalne inimene ütleb teenindajale kohvikus, et tema seda oma joogi sisse ei soovi. Tead ehk seda plakatiloosungit "Üks kõrs ei tee midagi - ütles üheksa miljardit inimest"? Meil võib tulla uksest ja aknast sisse seda informatsiooni, mis utsitab meid kõrtele ei ütlema, ent fakt seisneb selles, et me ei saa jääda ootama kuni ühel kaugel päeval KÕIK sellest aru saavad. Seetõttu ulatab oma abikäe seadusandlus ja regulatsioonid, mis lahendab probleemi palju ressursimõistlikumalt, kui seda suudab zero waste propaganda instagramis. 2020 aastaks on juba oodata Euroopa Liidus ühekordsete nõude (st joogikõrte) keelustamist. 

Sama taktikat ootan ma ka prügi sorteerimise osas, mis on Euroopas suur probleem, Eestis lausa naljanumber, mida võiks tituleerida vanade eestlaste ütlemisega "Pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad". Progressiivne lahendus jäätmeprobleemile on eemaldada inimestelt kohustus oma tavamajapidamises tekkivate jäätmete sorteerimine ning suunata jaks hoopiski jäätmekäitlusfirmade tehnoloogiate efektiivsemaks muutmisele. Praegune lahendus on keskmisele inimesele üpriski keeruline ning aeganõudev, olgem ausad. Vaatame kasvõi pandipudeli kontseptsiooni. Iseenesest tore viis utsitada inimesi rohkem prügi sorteerima, ent tekitab mitmeid küsimusi. Miks äädikapudeleid automaati viia ei saa? Aga pesuloputusvedeliku omi? Kas pandipakend sobib ka pakendikonteinerisse? Mida teha taaraga Lätist või Soomest? Meil on kasutuses liiga palju erinevaid sorteerimiskatekooriaid ning võimalusi, seadusandlus on kohati vildakas. Üks ettevõte annab tarbijale informatsiooni a, teine informatsiooni b.



Võime unistada pakendivabadest kauplemisest tulevikus kui ühest normaalsusest, ent see jääb kahjuks tulemata. See ei realiseeru suures mastaabis, pigem jääb perenaiste hobiprotesti formaati. Kodus toiduvalmistamine on aeganõudev protsess. Keskkonnateadlikul inimesel on küll ja küll, mille üle muretseda ja mille kohta infot otsida. Keskmisele inimesele piisab hinna jälgimisest ning sellest, et kõhu saaks kiirelt täis. Kui aga tahta pakkuda suurele hulgale elanikonnale mõistliku hinnaga, tervislikku, keskkonnasõbralikku, eetilist, mahedat ja lausa pakendivabalt toitu, on lahendus muu, kui nullkulu elustiil. Miks ei võiks olla üks mõte, mida kaaluda nn ühisköögid? Näiteks igas kortermajas on olemas oma kohvik-restoran, kust saab kõike eelpool loetut 24/7. Tahad süüa, lähed alla kohvikusse, kus kokad sulle midagi head valmistavad. Võidame sellega perede ajakulus toidu valmistamisele ning toitainete hankimisele, ruumiplaneerimises (sest selle idee puhul pole enam igal korteril tarvis oma pliiti, külmkappi, saumiksrit, kümmet erinevat kokaraamatut jne) ja muidugi saab nii kontrollida mida täpselt süüakse - kust tuleb tooreaine, millistes tingimustes, kui tervislik ja keskkonnasõbralik see on. Nõnnaviisi jääks ka tekkinud jäädete sorteerimine kohviku kanda. Meil on vaja uuenduslikke lahendusi, mis teeniksid korraga suurt hulka elanikkonda ja marginaliseeriksid pisiprobleemid.

Zero waste liikumine ei ole iseenesest mingisugune lahendus. See mõtte- ja või eluviis ei paku vastuseid, vaid osutab probleemile. Tore, et niivõrd paljud inimesed on sellega kaasa läinud, ent kahjuks jääb sellest väheseks. Tegu on justkui vaikiva protestiga, mis laseb rohenäppudel õhtuti kergema südamega magama minna. Peamised kohustused, mida tavaline inimene endale võtta saab ongi need eelpoolloetud viis märksõna - planeeritud suurusega perekond, roheline energia ja transport, lihavaba dieet ning aktiivne panus kogukonda.

1 The climate mitigation gap: education and government recommendations miss the most effective individual actions. Seth Wynes.  Kimberly A Nicholas 2017

Kommentaarid

  1. Mulle üldiselt on see blogi läbi ajaloo meeldinud, aga no see postitus läheb minu jaoks absurdi (vähemalt Eesti ja meie peremustrite puhul, kus normiks pole 8 last peres). “Planeeri oma perekond ühe liikme võrra väiksem või tee teadlik otsus mitte lapsi saada” - kujutan ette vestlust mehe ja naise vahel, kes tegelikult väga sooviksid last (vōi teist, kolmandat), aga “OK, kuna see laps tekitab potentsiaalselt x hulga prügi, siis surume selle omakasupüüdliku soovi alla”. Vōib-olla puudutas see postitus mind ka rohkem ka seepärast, et olen 2-kuuse lapse ema. Ta on mu esimene ja vōib-olla ainus laps - ja vōib-olla tulevikus suur veganluse ja zero waste eestkōneleja. Et poleks valestimōistmist - otsus lapsi mitte saada, kui neid ei soovita, on väga OK. Aga soovida last ja mitte saada ‘ zero waste kaalutlustel’ - pole sõnu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Laste saamise teematõstatus pole kuidagi seotud nullkuluga ja selle "tõekspidamistega". Tõin selle välja, kuna mitmed uuringud toovad välja, et need neli asja - transport, energia, pere suurus, ja dieet - on kõige suuremad inimese ökoloogilise jalajälje kasvatajad. Minu postituse idee pole zero waste liikumisele uusi standardeid välja pakkuda, vaid tuua välja see tõsiasi, et see liikumine kipub jääma kinni pisidetailide tagaajamisse.

      Mõistan, et isegi roheliste erakond ei saa endale lubada "vähem lapsi sest nii on keskkonnasõrbalikum" propagandat. See ei lähe sellele rahvale peale, kelle tulevikku prognoositakse hääbumisena.

      Saan ka Sinust väga hästi aru. Oma laps on oma laps, midagi, mida raske sõnadesse panna. Ja inimene, kes seda tahab, tal on muidugimõista see õigus seda saada. Aga samas on õigustatud ka riiklik sekkumine, et piirata populatsiooni kasvu, sest ressurssidest jääb puudu. Õigustatud on ka nende inimeste valik, kes otsustavad, et keskkondlikel põhjustel nemad lapsi ei saa. See ei ole tabu.

      Kustuta
  2. See on nagu iseenda kägistamine, selle nimel et oled olemas.

    VastaKustuta
  3. Ma usun, et see mittepaljunemine on teil bäga hea mõte!

    VastaKustuta
  4. Kle, see on ju absurd. Ise olen zero waste lifestyle'i pooldaja ja vegan ka aga no tule taevas appi. Sa kirjutad, et zero waste elustiil pole piisav ja see midagi ei muuda. Sry aga see laseb küll minu motivatsiooni pmst vetsupotist alla. Mina kui patune inimene olen juba ühe lapse saanud ja saan tōenäoliselt veel. Öelda eesti inimestele, et ärge saage lapsi kuna nii on loodussäästlilum on lihtsalt ignorantne ja hoolimatu oma kodumaa suhtes. Mis sa tahad, et eesti riik ja inimesed täitsa välja sureks v? Niigi meie iive miinuses koguaeg. Inimesed on ka loodus btw. Me oleme ka nö rakkudest koosnev elusloodus ja loomaliik nagu iga teinegi. See, et enamus ennast teistest elusolevustest kōrgemaks peavad ei tähenda, et me tegelikult oleme. Aga samas ei ole me ka vähemtähtsamad. Ükski teine liik ei käituks ega mōtleks nii, et kle suretame ennast täitsa välja kuna nii oleks ülejäänud loodusele parem. Ellujäämine siin planeedis ongi aegade algusest olnud vōitlus igale liigile, see on normaalne. Me peame oma ühist kodu, Maad hoidma aga see ei tähenda, et peaks ise elamise ja järglaste saamise lōpetada. Tuleb olla loodussäästlik, planeedi ressursse kokku hoida ja olla teadlik tarbija, et vōimalikult vähe kahju tekitada. A no kui sa ütled, et see kōik niikuinii midagi ei päästa, mida vittu ma neist taaskasutatavatest mähetest küürin. Savi, pohlad, vōtame aga pampersi ja kasvatame seda mähkmemäge, mis siin ilmas juba olemas. Kui ma niikuinii juba loodusele käru keeranud sellega, et mul laps on, mis seal enam vahet.
    Saad sa aru ka, et selliste kirjutistega sa peletad ainult inimesi eemale keskonnasäästlikust eluviisist, sest nad vaatavad lihtsalt, et ah see on nii keeruline, et ma ei saa sellega anyway hakkama ja siis ei üritagi. Aga kōik algab väikestest muutustest ja iga väike pingutus loeb, et suurem muutus tekiks. Lisaks rikud sa oma lolli jutuga ka kōigi teiste loodushoiu aktivistide ja veganite mainet.
    Long story short: Shut the fuck up! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Minu postituses pole sõnakestki öeldud selle kohta, et aeg on enesetappu sooritada. Minu postitus rajaneb mitmele uuringule, mis toob välja, et need neli faktorit - pere suurus, transport, energia ja dieet - mõjutavad kõige enam indiviidi ökoloogilist jalajälge. Inimene, kes väidab, et ta on keskkonnasõbralik tarbija peab esmajoones suunama oma tähelepanu nendele aspektidele ja alles seejärel tegelema (või kompenseerima oma vajakajäämisi) nn pisidetailidega nagu prügi sorteerimine või puuviljade võrkkotiga ostmine. Nende pisidetailide reguleerimise, kontrollimise ja rohestamisega saab tegeleda ainult suurorganisatsioonid, ametiliidud ja peaasjalikult seadusandlus.

      Minu postituse eesmärk pole keskkonnahoiu mentaliteeti tualetipotist alla lasta, vaid tuua diskussiooni ka kriitikat ning arutelupunkte. Tänan sind kaasamõtlemise eest.

      Kustuta
  5. Kõik uus on unustatud vana. Paneelmajade mikroköögid said alguse ideest, et nõukogude perekond sööb väljas ja kodus pole vaja süüa teha. Ei tulnud siis sellest midagi välja ja ei tuleks ka nüüd.
    Ja üleskutse vähem lapsi saada tuleks küll adresseerida kuhugi mujale kui hääbuva rahvaarvuga Euroopasse.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. https://www.muurileht.ee/parempoolsete-olgmehike-neomarksism/ Soovitan soojalt sulle seda artiklit! Loodan, et see raputab su ebausku ühismajanduse osas.

      Kustuta
  6. Aga see on ju täiesti tõsi, et laste saamine on VÄGA ressursimahukas ja loodusvaenulik. Väga tore, et riidest mähkmed jne, aga kui lapsi poleks, siis ei oleks neid riidest mähkmeid ju vajagi. Rääkimata riietest-jalatsitest, mänguasjadest, turvavarustusest, transpordist jne. Eestlaste olemasolu ja väljasuremise debatt on pikemas perspektiivis ja maailma mastaabis täiesti mõttetu teema.
    Võib-olla värskelt esimest korda vanemaks saanud lähevad selle teema peale tõesti rohkem keema. Tõe peale pole mõtet tegelikult ju vihastada - reaalsust see ei muuda.

    Mul on kaks väikelast, keda üritan võimalikult keskkonnasäästlikult üles kasvatada. Autost oleme loobunud, transport toimub 90% kondimootori jõul, palju on taaskasutust, mänguasju piirame tugevalt, loobume üleliigselt pakendatud asjadest jne jne. Riidest mähkmed on meie pereski kasutusel olnud ja need on väga toredad. Aga loomulikult ei ole need meetmed ligilähedaseltki nii efektiivsed kui laste mittesaamine, aga see ongi meie pere TEADLIKULT egoistlik otsus. Oma puuduste tunnistamine ei tähenda ju seda, et kõik on nii mõttetu ja kole, nagu osad eelpool kommenteerijad kuvavad :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused